Istun ja mõtlen, et miks asjad nii on. Milliste impulsside tõttu on saatusekuulid veerenud just sellisesse asendisse. Kelle käsi on tõstnud malendid just niisugusesse kombinatsiooni. Kelle suva järgi kogu mäng käib. Igatahes on mul tunne, et mitte minu. Mina ei ole see käsi, kes malendeid liigutab. Olen hoopis ettur, kelle [...]
Ma pole T.-d vist oma viis aastat näinud. Eile aga ilmus ta välja ja hakkas minuga juttu ajama. Küsis, kuidas mul läheb. Mille peale ei osanud ma suurt midagi kosta. Kui sa pole kedagi pool kümnendit näinud, ei sobi kohe virisema ja vinguma hakata. Ütlesin lihtsalt, et läheb nagu tavaliselt. [...]
Ma ei oskagi siia midagi kirjutada. Pea on mõtetest üsna tühi. Mind varem vallanud emotsioonid, värvilised vibratsioonid, ajendatud pisimatestki häiringutest mu ümber, on kadunud. Pärast tormi on vesi rahulikuks, pisut igavakski jäänud. Tajun end kui mingis udus või vatis ringi liikuvat. See piimjas ollus küll ahendab mu vaatevälja, kuid ei [...]
Täna jäin kojutulemisega hilja peale. Tööl läks aeg märkamatult. Toimetasin oma tegemisi, kui järsku avastasin, et juba on pime. Olin nii haaratud kõigest, et ei pannud tähelegi, kui hilisõhtu kätte jõudis. [...]
Ma pole pikka aega midagi kirjutanud. Terve nädal on juba mööda läinud. See on lausa igavik. Aga midagi pole teha, tahtsin oma reisipäeviku üle vaadata ja viimased osad avaldada. [...]
Seisan Piazza del Duomol. Vaatan kirikut, mis kevadpäikese käes heledalt särab. Inimesi, kes tema treppidel istuvad. Tuvisid, kes nende jalge ees tiirutavad. Araablasi, kes mõne euro eest turiste tuvisid söötma meelitavad. Kohalikke, kes tempokalt üle väljaku tõttavad. Naudin suurlinna saginat. Elu, mis siin igal sammul pulbitseb. Sooja kevadilma, mis tuju [...]
Nägin Milanos jalutades juhuslikult reklaamplakatit, mis kutsub vaatama näitust Leonardo da Vincist. Olen alati imetlenud tema maale ja leiutisi ning seepärast üsna elevil võimalusest suurmeistri töödega pisut lähemalt tutvust teha. Näitus asub Vittorio Emanuele galerii Piazza della Scala poolse sissepääsu juures. Plaanin, et käin seal hommikul mõne tunniga ära ning [...]
Milanosse jõuan alles õhtupoolikul. Väljas on veel valge, kui oma hotelli poole liigun. See asub suures majas otse raudteejaama kõrval. Selgub, et samas hoones on veel kaks või isegi kolm majutusasutust, kõik erinevatel korrustel. Musta värvi nikerdustega raudvärava kõrval, mis alati lukus on, paikneb terve hulk erinevate hotellide logodega kellanuppe. [...]
Jätan hüvasti Menaggioga, kaldal ikka veel õisi täis tulbipuuga, helesinise järvega ning kaugemal kõrguvate lumiste Alpidega. Varennasse jõudes astun veelkord läbi kalda ääres olevast kohvikust. Kahju on lahkuda siit imelisest paigast ning suurepärasest Montecodeno hotellist, kus tundsin end rohkem pereliikme kui kliendina. [...]
Mu viimased järveäärsed päevad on muutunud üha kaunimaks. Kui eile paistis juba päike, ent oli üsna tugev tuul, siis täna on imekaunis ilm. Paike paistab, on täielik tuulevaikus ja sooja on paarikümne kraadi ringis. Tunnen, kuidas kevad mulle igal sammul varba peale astub. [...]