Täna jäin kojutulemisega hilja peale. Tööl läks aeg märkamatult. Toimetasin oma tegemisi, kui järsku avastasin, et juba on pime. Olin nii haaratud kõigest, et ei pannud tähelegi, kui hilisõhtu kätte jõudis.
Pean olema ettevaatlikum, et mitte sedasi end ära unustada. Tean, dr. E. on mulle öelnud, et ennast tuleb hoida ja mitte ära kurnata. Sest varem või hiljem hakkab see halba mõju avaldama. Eks ma proovin korralikum olla.
Elurütm on ikkagi sassis. Elan endiselt Lääne-Euroopa talveajas, see tähendab, kaks tundi Eesti ajast tagapool. Kui väga ma ka ei püüaks, ma lihtsalt ei suuda seda ajanihet olematuks teha. Õhtud venivad pikale, hommikud on aga unised. Poolpimesi komberdan pesema, kööki, töö juurde. Ning sealgi kulub umbes tund, enne kui ma millegi asjalikuga pihta suudan hakata. Mõni ime siis, et õhtu liiga ruttu akna taha saabub.
Püüan end kokku võtta, kuid päevast päeva endale antud lubadused varem ärgata pole siiani edukad olnud. Enesesundimine on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, tõeliselt masohhistlik tegevus. Loodetavasti see ühel päeval siiski õnnestub. Mõni ütleb, et motivatsiooni küsimus. Võib-olla see nii ongi. Aga minusugusele motivatsioonist rääkida on ebainimlikult sadistlik. Motivatsioon peab tulema minust enesest, mitte väljastpoolt. Aga seda pole juba pikemat aega juhtunud.
Eksisteerimine vaid olemise pärast on ka tobe, ma tean. Aga see on valik, mida ma ise teha ei saa. Võimetus oma motivatsiooni leida ja juhtida võib tunduda absurdne. Mismoodi pole see võimalik? Enamik just nii talitabki ja väga edukalt. Aga siin ongi konks. Ma ei ole enamik. Ma olen mina ise, mitte üks ülejäänutest. Ja see muudab kogu masohhistliku motiveerimise teooria auguliseks nagu juustu.
Mina olen mina. Ja sellega pean arvestama nii hästi ma ise kui ka kõik ülejäänud.