Tagasi

Ma olen taas tagasi. Nagu poleks ära käinudki. Nagu polekski vahepeal ühest saanud kaks. Ikka sama soe ja sama must. Udune. Pluss viis. Ei, see ei ole viis pluss. Vähemalt on kuiv. Tolmu lendab. Seda pidid rehvide naastud paljast asfaldist tükikaupa välja kiskuma. Mis liigub see kulub. Aga tolm on vastik, tuiskab suud ja silmad […]

Sajajalgne

Nelikümmend üheksa paari jalgu sibab minu ümber mööda käänulist keskaegset tänavat. Venitan kaela pikemaks ja kiikan üle rahvamurru. Olen osa hiiglaslikust sajajalgsest, mille keha peatumata ühtlaselt edasi kulgeb. Seisma jääda ei saa, sest need kummalised kahejalgsed olendid, kes eluka keha moodustavad, litsuvad ja suruvad mind igast küljest. Mul jääb üle vaid vooluga kaasa minna. Paljud […]

Betoonipragu

Emakeeleaasta on juba peaaegu läbi aga ma pole siiani ühtegi postitust veel teinud. Ei teagi, aeg on lihtsalt ära sulanud ja minema voolanud. Nüüd on siis viimane aeg see viga parandada. Küsiks siis, et kuidas läheb? Ah, mis ta ikka läheb. Vanaviisi kõik. Tüüpiline eestlaslik vastus. Igav, hall ja sile. Umbes nagu betoon. Ei-ei, betoongi […]

Maagiline Tartu

Kõnnin üle Kaarsilla. Praegu pole piisavalt pime ning ükski tänavalamp veel ei põle. Ilm on sompus ja udune. Taevas on kui ilmetu ühetaoline hallikas tekk, mis üle terve linna tõmmatud on. Päikest pole mitu päeva näha olnud, kuid see-eest pole ka vihma tulnud. Lihtsalt tavaline päev läbi hämar ning unine sügisilm. Mitte liiga niiske, ent […]

Vaikne Berliin

Pühapäevane Berliin on vaikne ja tühi. Isegi hilisel hommikutunnil liiguvad kõrvaltänavatel vaid mõned autod ja üksikud jalakäijad. Poed ja isegi paljud kohvikud on kella kümne ajal veel suletud. Pilvede vahelt piilub sügispäike, mis üritab visalt temperatuuri nullist kõrgemale tirida. Keskpäevani on vaid mõni tund, kuid hommikune kargus pole veel taanduma hakanud. Need vähesedki julged jalutajad […]

Sügis

Kunagi tekitas lehtede langemine, igapäevane udu ja hämarus minus masendust. Hallus õgis mu aju ning rõskus mässis mind endasse. Elasin sügist läbi väga nukralt ja valulikult. Vaadata surevat loodust ja äralendavaid linde tekitas üüratu ängistuse. Päris kindlasti oli see minu jaoks kõige raskem aastaaeg. Kummaline, kuid enam ei tunne ma üldse sügismasendust. Sügis on lihtsalt… […]

Auk

Mingi kahtlane auk on siin. Suur must auk. Umbes aasta lai ja teist sama palju sügav. Aeg on nii kiiresti läinud, et ma pole tähelegi pannud, kui suureks see auk kasvanud on. Pistan pea ettevaatlikult välja ja uurin ümbrust. Ei ütleks, et see väga palju muutunud on. Ikka sama tänav, sügisesest vihmast läikiv ja langenud […]

Vitriinikaunistus

Istun vaateaknal nagu mingi vitriinikaunistus ja jälgin mööduvaid inimesi. Nad sibavad mööda tänavat nagu sipelgad. Mõned astuvad kolme-neljakesi rivis kõrvuti päris ühte sammu, teised aga tuiavad üsna kaootiliselt kael õieli ringi. Mõnel on käes suured kaubakeskuse logodega poekotid ostetud kraamiga, teised jalutavad niisama käed taskus. Kolmandad on aga hoopis ninapidi telefoni sukeldunud ning muudavad vastutulijaga […]

Varjudemäng

Ma pean hakkama uuesti kirjutama. Ei, tegelikult ei pea. Aga ma tunnen, et ilma selleta mu pea lõhkeb. Rõhk ja pinge kasvab üle piiri kuni toimub plahvatus. Ma ei taha teada, mis tunne see on. Ega taha ka teada, mis pärast seda juhtub. Viimasel ajal olen end nii tühjana tundnud. Aasta algas hästi, kuid siis […]

Advent

Keegi on lühtrid tänavale riputanud. Need kõlguvad majade vahele tõmmatud lambikestega palistatud traatide küljes ja siravad sinivalgetes tuledes. Lampide ketid sillutise kohal koonduvad kauguses virvendavaks arkaadiks. Nende vilkuvad sinised lambikesed panevad õhu värelema ja võbelema. Majade aknad on kaunistatud punaste tulede ja kuulikestega. Ukseavade ümber ripuvad samuti elektriküünlad. Kõik sillerdab ja virvendab peagi saabuvate pühade […]