Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Ma olen siin

Ma olen jälle siin. Pärast pikka pausi küll, aga siiski. Kord aastas tuleb endast ikka elumärki ka anda. Muidugi hakkavad kõik mõtlema, et ongi päriselt ära kadunud. [...]

Harjumus

Sisse astudes ütlen tere. Kõva ja selge häälega, nagu hakkaks kõnet pidama. Ei, kõneleda ma ei taha. Tänan tähelepanu eest. Ei, seda pole mulle samuti vaja. Tere ütlemine on lihtsalt üks harjumus. Tervitamise harjumus. [...]

Tagasi

Ma olen taas tagasi. Nagu poleks ära käinudki. Nagu polekski vahepeal ühest saanud kaks. Ikka sama soe ja sama must. Udune. Pluss viis. Ei, see ei ole viis pluss. Vähemalt on kuiv. Tolmu lendab. Seda pidid rehvide naastud paljast asfaldist tükikaupa välja kiskuma. Mis liigub see kulub. Aga tolm on [...]

Sajajalgne

Nelikümmend üheksa paari jalgu sibab minu ümber mööda käänulist keskaegset tänavat. Venitan kaela pikemaks ja kiikan üle rahvamurru. Olen osa hiiglaslikust sajajalgsest, mille keha peatumata ühtlaselt edasi kulgeb. Seisma jääda ei saa, sest need kummalised kahejalgsed olendid, kes eluka keha moodustavad, litsuvad ja suruvad mind igast küljest. Mul jääb üle [...]

Betoonipragu

Emakeeleaasta on juba peaaegu läbi aga ma pole siiani ühtegi postitust veel teinud. Ei teagi, aeg on lihtsalt ära sulanud ja minema voolanud. Nüüd on siis viimane aeg see viga parandada. [...]

Maagiline Tartu

Kõnnin üle Kaarsilla. Praegu pole piisavalt pime ning ükski tänavalamp veel ei põle. Ilm on sompus ja udune. Taevas on kui ilmetu ühetaoline hallikas tekk, mis üle terve linna tõmmatud on. Päikest pole mitu päeva näha olnud, kuid see-eest pole ka vihma tulnud. Lihtsalt tavaline päev läbi hämar ning unine [...]

Vaikne Berliin

Pühapäevane Berliin on vaikne ja tühi. Isegi hilisel hommikutunnil liiguvad kõrvaltänavatel vaid mõned autod ja üksikud jalakäijad. Poed ja isegi paljud kohvikud on kella kümne ajal veel suletud. Pilvede vahelt piilub sügispäike, mis üritab visalt temperatuuri nullist kõrgemale tirida. Keskpäevani on vaid mõni tund, kuid hommikune kargus pole veel taanduma [...]

Sügis

Kunagi tekitas lehtede langemine, igapäevane udu ja hämarus minus masendust. Hallus õgis mu aju ning rõskus mässis mind endasse. Elasin sügist läbi väga nukralt ja valulikult. Vaadata surevat loodust ja äralendavaid linde tekitas üüratu ängistuse. Päris kindlasti oli see minu jaoks kõige raskem aastaaeg. [...]

Auk

Mingi kahtlane auk on siin. Suur must auk. Umbes aasta lai ja teist sama palju sügav. Aeg on nii kiiresti läinud, et ma pole tähelegi pannud, kui suureks see auk kasvanud on. [...]

Vitriinikaunistus

Istun vaateaknal nagu mingi vitriinikaunistus ja jälgin mööduvaid inimesi. Nad sibavad mööda tänavat nagu sipelgad. Mõned astuvad kolme-neljakesi rivis kõrvuti päris ühte sammu, teised aga tuiavad üsna kaootiliselt kael õieli ringi. [...]