Need postitused räägivad minu rännakutest mustas masenduses. Pisikestest muutustest, mis üksteise järel kuhjudes vaimse kriisini viivad. Aga samuti ka sellest, kuidas väikeste sammudega asju paremuse poole pöörata. See ei ole eneseabi õpik, vaid isiklik kogemus, mis loodetavasti selgitab mu lähedastele, kui piinarikas üks vaimne tagasilangus olla võib. Ehk aitab see ka kedagi teist sarnasest august välja ronida.
Raske on täpselt öelda, millal mu enesetunne allamäge minema hakkas. Muudatused olid lihtsalt nii väikesed. Natuke rohkem stressi, veidi enam närvilisust. Mõni teravam sõna siin, kokku pigistatud rusikas seal. Praegu on lihtsalt pingeline aeg, mõtlen. Tulevad pühad, siis saab puhata. Ilmselt on detsembri algus, võimalik et ka novembri keskpaik. Kui väga otsida, siis äkki isegi oktoober. Mine tea.
Kodus hiilib väsimus ligi. Ma ei jaksa pärast tööd midagi teha. Söön oma õhtuse supi ära, kuid mustad nõud jäävad hommikuste kõrvale kraanikaussi vedelema. Neid poleks vajagi käsitsi pesta, kuid ma ei suuda ühte kastrulit, taldrikut ega paari lusikat ja kohvikruusi isegi mitte nõudepesumasinasse laduda. Kirjutan selle kurnava päeva arvele. Masina täitmine pole ju teab kui raske ülesanne, kuid igapäevased toimetused tunduvad võimatute katsumustena. Lähen parem pikali ja loen netist uudiseid.
Koju jõudes läheb muusika automaatselt tööle. Varem oli tore tuttava loo saatel uksest sisse astuda, kuid praegu see häirib mind. Käsin Siril end pausile panna. Valgust on ka liiga palju. Keeran tuled tumedamaks, pimeads on parem konutada.
Riidekuhi kasvab, kuniks enam korvi ära ei mahu. Võtan end kolm päeva kokku, et need masinasse toppida ja puhtaks pesta. Pesukapsel trumlisse, veepehmendaja pulbrisahtlisse. Valin programmi ja vajutan nuppu. Kokku läks kolm minutit. Ettevalmistus võttis päevi. Minu ühiskondlik töö elupaiga säilitamiseks on tehtud. Ronin voodisse, tõmban teki ninani ja kerin Instagrami.
Pesumasin piiksub. Juba valmis? Märkamatult olen poolteist tundi ninapidi telefonis istunud ning mingeid reele ja meeme vahtinud. Tüütan kõiki sõnumitega jäära iseloomust, nunnudest kassidest ja oma nimekirja esimest sellest, kuhu uuel aastal Instagram meil sõita käsib.
Peaksin hoopis minema ja riided kuivama panema, aga ei suuda. Neli tundi võtan hoogu ning vahetult enne magama sättimist kougin juba poolkuivanud püksid-pusad masinast välja ja rivistan restile üles. Taas vaid kolm-neli minutit, millele kulus õhtu jagu hoovõttu.
Tolmu peaks imema. Lugemata ajakirjade kuhi laual kasvab, need võiks ära sorteerida. Ka see, et nad lugemata on, häirib mind. Juba ammu pestud riided tuleks kapi pealt sahtlitesse laduda, kohe tuleb uus laadung peale. Ärevus kõige tegemata asjade pärast on halvav. Jõudu ei ole, tahtmist ei ole. Tõmbun kerra, võtan telefoni välja vaatan, mida Facebooki gruppidesse postitatud on.
Sõber pakub, et läheks välja, jooks mõne õlle. Loobun pakkumisest, see tundub liiga suur ettevõtmine. Parem niisama kodus teki all telefonis istuda. Mistahes sotsiaalsed üritused ei tundu üldse ahvatlevad. Päev hiljem leian end samas pubis õlut tankimas. Üksinda.
Kui varem sai tööpäeviti ikka kontoris käidud, siis nüüd tundub palju mugavam voodist otse arvuti taha ronida. Istun siis seal, pidžaamapükstes, ja teen näo, et olen asjalik. Tegelikult olengi asjalik. Töö tegemata ei jää. Kõik, mis lubatud, saab ka korda aetud. Paraku ei suju see nii ladusalt, nagu varem. Tunnike-poolteist arvutis keskendumist, siis mõni või mõnikümmend minutit puhkust... diivanil pikutades tahvelarvutist uudiseid lugedes. Vahel vajun märkamatult tunnikeseks-pooleteiseks unne. Väsimus on suur, sest öösel magada ei saa.
Iga pisemgi takistus või ebaõnnestumine ärritab. Fail ei avane... Pagana Microsoft, pangu parem põlema ennast! E-kirja saatmine ebaõnnestub... neetud serverihaldajad, ei saa oma tööga hakkama! Tõesti, tapke ära end, ausalt! Tagatipuks jookseb veel arvuti ka kokku. Vererõhk on laes, emotsioonid keevad üle. Vihaga virutan hiire laua alla.
Sisemine pinge langeb hetkega. Kas see hiir ka terveks jäi, uurin murelikult. Taas üks asi, mille üle muretseda. Ronin talle laua alla järele ja löön pea ära. Kurat!
Kui tööpäev läbi, kordub kõik see, mis eilegi. Õhtusöök. Pesemata nõud kraanikausis. Uus kasvav riidekuhi ning kogunev tolm öökapil. Ja kõike saatev suutmatus selle suhtes midagi ette võtta. Või üldse midagi ette võtta.
Märkamatult olen sattunud allakäiguspiraali, mis sageli vaimse murdumisega lõpeb. Paljud kutsuvad seda depressiooniks, kuid ma parem hoidun sellest nimetusest. Depressioon on haigus ja diagnoosi peaks panema ikkagi arst. Ma olen selle diagnoosi saanud, kuid ikkagi väldin seda sõna. Vaimne kriis kõlab ohutumalt. Seda enam, et ametlikust diagnoosist on juba üle kümne aasta möödas ning kuni viimase ajani tundsin end üsna hästi.
Netis on terve hulk küsimustikke, millele vastates võib ka end ise depresoonikuks kuulutada. Üldiselt eeldavad need teatud sümptomite nagu unehäired, söögiisu muutus, võimetus rõõmu tunda, sotsiaalne irdumine jms. esinemist pikema aja jooksul. Vähemalt kaks nädalat, ühekordsed kogemised ei lähe arvesse.
Mida ja kui pikalt mina midagi tundnud olen? Unehäireid esineb küll, aga need on põhjustatud “kaasnevatest haigustest”, mida ma siinkohal lahkama ei hakka. Tõsi, rõõmu on raske tunda. Aga elu ongi ju igav ja üksluine, kui ainult kodu ja töö vahet saalida. Isu ka pole väga. Aga mis seda söögiisu tekitama peaks, kui väljas ei käi ja energiat ei kulu. Teatav sotsiaalne irdumine tõepoolest on, kuid ma pole kunagi väga inimlembene olnud.
Vaimse tasakaalu ja meeleolu muudatused on vaevumärgatavad ning tihti leiab neile ka pealtnäha usutava selgituse. Kes ikka tahaks ise tunnistada, et seisab vaimse kriisi lävel. Isegi, kui seda juba varem kogetud on. Kui valvsus kaob, hakkab vanker vaikselt allamäge minema kuni lõpuks suure raginaga küllili kraavi vajub.
Nüüd on juba hilja. Maa on must ja kriis on käes.