Sisse astudes ütlen tere. Kõva ja selge häälega, nagu hakkaks kõnet pidama. Ei, kõneleda ma ei taha. Tänan tähelepanu eest. Ei, seda pole mulle samuti vaja. Tere ütlemine on lihtsalt üks harjumus. Tervitamise harjumus.
Lahkudes ütlen head aega. Ma ei tea täpselt, kui hea või halb üks aeg olla võib. Mõnele on ta kindlasti parem, teisele hullem. Ses mõttes võib hea aja soovimine vahel suisa mõnitamisena tunduda. Kindlam oleks üldse mitte midagi soovida, ei head ega halba. Vabastada end vastutusest; lihtsalt astuda välja, nohisedes ehteestlaslikult mmmhh! ja kõik. Head aega soovimine on lihtsalt üks harjumus. Head aega, harjumus.
Enne välja minekut kammin juuksed ära. Ega väga midagi kammida polegi, kolm karva neljas reas. Või viies - polegi neid viimasel ajal enam kokku lugenud. Võiks ju niisamagi jätta aga ei, inimeste sekka minnes peab ju ikka hurmav välja nägema. Lihtsalt harjumus. Hurmuriks harjamise hurmav harjumus.
Duši all käin ka. Hommikul tõustes otsejoones vannituppa ning kinnisilmi sooja joa alla ligunema. Ajab une ära ja paneb vere soontes vemmeldama. Ah, mis ta nüüd ikka vemmeldab, pigem pahiseb ja suhiseb niisama. Tormab alla, pealaest jalatallani, siis edasi suurest varbast väikese sõrme otsani. Kihutab ja tiirutab soontes edasi-tagasi, nagu oleks tal kuhugi kiire. Kui aga kusagile kiiret ei ole, võiks hoopis rahulikult edasi uinuda. See hommikune duši alla jooksmine on üks veider harjumus. Puhas harjumus.
Ei öelda ma ei oska. Lihtsalt ei tule välja ja kõik. Punnita, palju tahad, mitte midagi ei tule. Täiesti kinni on, suisa lukus. Luku võti alla lastud, veega minema uhutud. Küsib keegi midagi - tahaks hirmsasti öelda ei, aga välja tuleb vaid mökk-mökk-mökk. Õnneks saabub silmapilgu pärast päästev selgus ning üle huulte libiseb jah. Jah, see õnnetu jah. Ah, mis ta nüüd nii õnnetu ikka oli. Ausalt öeldes polnud ta ei õnnetu ega õnnelik. Lihtsalt üks tavaline jah, üks tobe harjumus. Jah - harjumus.
Vahetevahel meeldib mulle lobiseda. Lihtsalt niisama istuda ja pläkutada tühjast-tähjast. Nagu mutikesed pargipingil või turuleti ääres. Muljetada oma päevast või kellegi teise päevast või hoopis kolmandast ööst. Aga rääkida ma ei taha. Rääkimine on elavhõbe, vaikimine kassikuld. Esimene mürgitab terve ilma ära, nii et valin pigem selle odava teise. Noh, mis siin ikka rääkida. Kirjutada saab ju ka. Ongi selline hea harjumus. Ei, mitte harjumus. Harjutus.