Ma olen jälle siin. Pärast pikka pausi küll, aga siiski. Kord aastas tuleb endast ikka elumärki ka anda. Muidugi hakkavad kõik mõtlema, et ongi päriselt ära kadunud.
Ei ole. Lihtsalt oli väike paus. Pandeemiline puhkus. Mis sa siin ikka tiibu lehvitad, kui kõik välja surnud on. Parem istud vaikselt urus ja ootad, millal viirus taandub. Vahel pistad ainult korraks nina välja, et midagi süüa leida, arsti juures käia või vaktsiini saada. Kiire suts õlga ja kohe jälle peitu tagasi.
Imelik, varem ei suutnud ma üldse kodus püsida. Kogu aeg oli vaja välja hulkuma minna. Kodus olemine oli kui vangistus. Asjad, tolm ja mälestused kippusid mind ära lämmatama. Aga nüüd, pärast pikki kuid kodus kükitamist polegi enam nii hull. Pigem isegi mugav. Kõik on käe-jala juures, liiklemise peale aega ei kulu. Magada saab viimase minutini, et siis sekundiga tegusaks muutuda.
Ega sellest kodusest elust väga kirjutada polegi. Nelja seina vahel ei juhtu suurt midagi. Varem nii huvitavad virvendused tänavatel on jäänud vaid kaugeks miraažiks.
Aga siiski. Vaatamata viirusele sai eelmisel suvel reisimas ja ronimas käidud. Puhatud Püreneedes ja Šveitsi Alpides. Ikka siis, kui veel rahulik oli ja teine laine kedagi ei ähvardanud. Tagasi tulles läks muidugi nii siin- kui sealpool asi hulluks. Nii et puhkusega vedas tõepoolest. Sel aastal ei pruugi vist nii hästi minna. Aga mine sa tea.
Seniks tuleb veel veidi kodus püsida ning vaid aeg-ajalt piiluda, kas rohi juba kasvab või ei. Puudel on igatahes hiirekõrvad juba küljes.