Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

mina

Kodukontor

Enamiku sellest aastast olen ma kodus olnud. Viirus võttis igasuguse põhjuse linna minna. Varem oli kodu nagu hotell. Hommikul ruttu üles ja kontori poole punuma. Pikad tööpäevad said läbi alles hilja õhtul. Nädalavahetused kas linnas kohvikus, maal või reisil. Kodu oli pelgalt eluruum. Ei, isegi mitte eluruum. Magamisase. [...]

Kevadpäev

Sinine taevas, mõni üksik valge pilveriba vaikselt hõljumas. Jõgi, tumesinine, voolab kiiresti kivist sillasammaste vahel. Põõsad on juba rohelised, puud alles kikitavad hiirekõrvu. Siin-seal on võililled pea välja pistnud ja uudistavad ümbrust. Veel ei ole muruniiduk neid giljotineerida jõudnud. [...]

Ma olen siin

Ma olen jälle siin. Pärast pikka pausi küll, aga siiski. Kord aastas tuleb endast ikka elumärki ka anda. Muidugi hakkavad kõik mõtlema, et ongi päriselt ära kadunud. [...]

Tagasi

Ma olen taas tagasi. Nagu poleks ära käinudki. Nagu polekski vahepeal ühest saanud kaks. Ikka sama soe ja sama must. Udune. Pluss viis. Ei, see ei ole viis pluss. Vähemalt on kuiv. Tolmu lendab. Seda pidid rehvide naastud paljast asfaldist tükikaupa välja kiskuma. Mis liigub see kulub. Aga tolm on [...]

Betoonipragu

Emakeeleaasta on juba peaaegu läbi aga ma pole siiani ühtegi postitust veel teinud. Ei teagi, aeg on lihtsalt ära sulanud ja minema voolanud. Nüüd on siis viimane aeg see viga parandada. [...]

Maagiline Tartu

Kõnnin üle Kaarsilla. Praegu pole piisavalt pime ning ükski tänavalamp veel ei põle. Ilm on sompus ja udune. Taevas on kui ilmetu ühetaoline hallikas tekk, mis üle terve linna tõmmatud on. Päikest pole mitu päeva näha olnud, kuid see-eest pole ka vihma tulnud. Lihtsalt tavaline päev läbi hämar ning unine [...]

Vaikne Berliin

Pühapäevane Berliin on vaikne ja tühi. Isegi hilisel hommikutunnil liiguvad kõrvaltänavatel vaid mõned autod ja üksikud jalakäijad. Poed ja isegi paljud kohvikud on kella kümne ajal veel suletud. Pilvede vahelt piilub sügispäike, mis üritab visalt temperatuuri nullist kõrgemale tirida. Keskpäevani on vaid mõni tund, kuid hommikune kargus pole veel taanduma [...]

Sügis

Kunagi tekitas lehtede langemine, igapäevane udu ja hämarus minus masendust. Hallus õgis mu aju ning rõskus mässis mind endasse. Elasin sügist läbi väga nukralt ja valulikult. Vaadata surevat loodust ja äralendavaid linde tekitas üüratu ängistuse. Päris kindlasti oli see minu jaoks kõige raskem aastaaeg. [...]

Auk

Mingi kahtlane auk on siin. Suur must auk. Umbes aasta lai ja teist sama palju sügav. Aeg on nii kiiresti läinud, et ma pole tähelegi pannud, kui suureks see auk kasvanud on. [...]

Vitriinikaunistus

Istun vaateaknal nagu mingi vitriinikaunistus ja jälgin mööduvaid inimesi. Nad sibavad mööda tänavat nagu sipelgad. Mõned astuvad kolme-neljakesi rivis kõrvuti päris ühte sammu, teised aga tuiavad üsna kaootiliselt kael õieli ringi. [...]