Enamiku sellest aastast olen ma kodus olnud. Viirus võttis igasuguse põhjuse linna minna. Varem oli kodu nagu hotell. Hommikul ruttu üles ja kontori poole punuma. Pikad tööpäevad said läbi alles hilja õhtul. Nädalavahetused kas linnas kohvikus, maal või reisil. Kodu oli pelgalt eluruum. Ei, isegi mitte eluruum. Magamisase.
Viiruse teine laine keeras kõik pea peale. Piirangud olid rangemadki kui aasta eest. Kohvikud olid kinni, linn välja surnud. Tööl jäid inimesed järjepanu haigeks. Kõiki kimbutas ikka seesama viirus. Nii polnud põhjust ega ka soovi kusagile hulkuma minna. Tuli vahepeal unustusse vajunud kabinet uuesti kasutusele võtta.
Tegelikult sai esimene katsetus tehtud juba aasta tagasi, kui viirus pandeemiaks muutus. Uued töövahendid - arvuti, kuvarid, tool, veebikaamera ja mikrofon - kõik hädavajalik sai kokku tassitud. Paljud töötavad siiamaani köögilaua taga või, sülearvuti põlvedel, elutoa diivanil. Minule sellised poosid aga ei sobi.
Kodukontor on minu jaoks midagi muud kui lihtsalt töötamine kodunt. Kodukontor on kodus asuv kontor. Ja kontor - see on mugav töölaud ja tool, kiire arvuti, kõrglahutusega kuvarid, millelt ei peegeldu tagasi minu siniste silmaalustega unine nägu. Kõlar, millest on kuulda kõiki teisi, ent mitte iseennast. Veebikaamera, mille värvid ei maali mind punapeediks. Tuhat muud väikest pisiasja, mis mul hetkel pähegi ei tule.
Igatahes ei tähenda kodukontor minu jaoks makaronilõhnalisi koosolekuid nõudepesumasina rütmiliste vušš-vušš helide saatel. Selline kodune idüll tekitaks minus tohutult stressi. Ma ei imesta, kui kõikidel teistel, kes peavadki köögilaua taga lastekisa sees oma tööasju tegema, see kõik stressi tekitabki.
Ma ei ole üks neist, kes kontorisse tagasi kipub. Mul on kontor olemas. Siinsamas kodus. Eraldi tuba koos kõige vajalikuga. Sukeldun sinna terveks päevaks, sageli ka hilise õhtuni. Täpselt nii, nagu päris kontoris.
Kui ainult hommik nii ruttu kätte ei tuleks ning unetunnid keskpäeva segama ei tikuks.