Jõgi on alles. Väike Kuuba on alles. Nagu ka sillad, majad ja puud. Nagu ka inimesed sildadel ja majatreppidel. Puude varjus ja kangialustes. Piilumas pisikestest akendest välja ja sisse. Möödujad uudistamas vaateakendel olevaid mannekeene. Mannekeenid uudistamas vaateakendest möödujaid. Ammu pole nad kohtunud. Hirmunud pilgud klaasistunud silmades.
Alles oli kõik nii vaikne ja välja surnud. Alles see oli, kui naeratust kattis helesinine mask. Varjas kibestunud muiet või kriipsuks tõmbunud huuli. Kumm pitsitamas kõrvu, riie lämmatamas hingamist. Nüüd on see kõik unustatud. Maskid on langenud ja pidu on läbi.
Ei, pidu alles algab. Külalised istuvad terrassidel, rüüpavad õlut ja ootavad järgmist vaatust. Kes seekord lavale astub? On see mõni vana tuttav või järjekordne tundmatu tegelane? On ta juba kostüümi selga tõmmanud või istub alles vaguralt laboririiulil? Uinub kusagil pimedas rõskes koopas, pea alaspidi, nahkne soe tekk näo ümber? Ühtäkki ronib rambivalgusesse, viskab teki lavalaudadele ja hüppab ise pea ees publikusse. Pealtvaatajad saalis aplodeerivad tormiliselt. On see alles vaatemäng! Selles etenduses enam pealtvaatajaid polegi. Kõik pidulised on osalised.
Kõik jääb vaikseks, hüüded ja aplaus sumbuvad pintsakute ja kleitide kahinasse. Tuled pannakse põlema. Peategelane vaatab üllatunult ringi. Pingiread saalis on tühjad. Siin ei ole enam hingelistki. Kuhu kõik kadusid?
Kui kõiki ei saa, oleks siis vähemalt pooledki. Kas või kahemeetrise vahega. Parem pool publikut kui tühi parter. Aga midagi pole teha. Kes läinud, see läinud. Enam pole kedagi alles. Nüüd on pidu tõesti läbi.
Jõgi on alles. Ja puud. Nii nagu see alati olnud on. Rohkem polegi vaja.