Pühapäevane Berliin on vaikne ja tühi. Isegi hilisel hommikutunnil liiguvad kõrvaltänavatel vaid mõned autod ja üksikud jalakäijad. Poed ja isegi paljud kohvikud on kella kümne ajal veel suletud. Pilvede vahelt piilub sügispäike, mis üritab visalt temperatuuri nullist kõrgemale tirida. Keskpäevani on vaid mõni tund, kuid hommikune kargus pole veel taanduma [...]
Kunagi tekitas lehtede langemine, igapäevane udu ja hämarus minus masendust. Hallus õgis mu aju ning rõskus mässis mind endasse. Elasin sügist läbi väga nukralt ja valulikult. Vaadata surevat loodust ja äralendavaid linde tekitas üüratu ängistuse. Päris kindlasti oli see minu jaoks kõige raskem aastaaeg. [...]
Mingi kahtlane auk on siin. Suur must auk. Umbes aasta lai ja teist sama palju sügav. Aeg on nii kiiresti läinud, et ma pole tähelegi pannud, kui suureks see auk kasvanud on. [...]
Istun vaateaknal nagu mingi vitriinikaunistus ja jälgin mööduvaid inimesi. Nad sibavad mööda tänavat nagu sipelgad. Mõned astuvad kolme-neljakesi rivis kõrvuti päris ühte sammu, teised aga tuiavad üsna kaootiliselt kael õieli ringi. [...]
Ma pean hakkama uuesti kirjutama. Ei, tegelikult ei pea. Aga ma tunnen, et ilma selleta mu pea lõhkeb. Rõhk ja pinge kasvab üle piiri kuni toimub plahvatus. Ma ei taha teada, mis tunne see on. Ega taha ka teada, mis pärast seda juhtub. [...]
Keegi on lühtrid tänavale riputanud. Need kõlguvad majade vahele tõmmatud lambikestega palistatud traatide küljes ja siravad sinivalgetes tuledes. Lampide ketid sillutise kohal koonduvad kauguses virvendavaks arkaadiks. Nende vilkuvad sinised lambikesed panevad õhu värelema ja võbelema. Majade aknad on kaunistatud punaste tulede ja kuulikestega. Ukseavade ümber ripuvad samuti elektriküünlad. Kõik sillerdab [...]
Seisan kitsal hämarduval vanalinna tänaval. Hilissügis on esimese lume ära sulatanud. Niiskusest läikiv munakivisillutis joonistab maha mustade jämedate joontega ruudustiku. Hüplen kivilt kivile, nagu hulguksin miiniväljal. Või on see hoopis laevade pommitamine ning ma püüan tabada viimaste tee-ehitajate peidetud saladuste laekaid. Püüan vältida tumepunaseid ristkülikuid, sest need tunduvad ohtlikud. Verega [...]
Tühi ekraan, valge paber, on nii hirmutav. Seda jõllitades kaob igasugune mõte sügavale ajukumeruse taha. Pea on tühi ja ise olen ka tühi. Nii koletislikult võib mõjuda puhas leht. [...]
<img src="/img/2016/Please.jpg" alt="Please"> [...]
Mu pea on täiesti tühi. Nii tühi, et lausa kõmiseb. Mitte ühtegi huvitavat mõtet ei uita seal ringi. Liigun justkui poolunes. Kulgen masinlikult edasi, süüvimata, mõtlemata. Üks päev asendub teisega. Nädalast saab järgmine. Kuust kuu. Ikka edasi, kuni ma lõpuks ärkan. Kui ärkan. Loodetavasti ikka ärkan. [...]