Ma ei oskagi siia midagi kirjutada. Pea on mõtetest üsna tühi. Mind varem vallanud emotsioonid, värvilised vibratsioonid, ajendatud pisimatestki häiringutest mu ümber, on kadunud. Pärast tormi on vesi rahulikuks, pisut igavakski jäänud. Tajun end kui mingis udus või vatis ringi liikuvat. See piimjas ollus küll ahendab mu vaatevälja, kuid ei lase minuni jõuda igasugu torkeid, nähvatusi ega sähvatusi. Päris hea on sellises argiuimas kümmelda.
Seda ma ju tegelikult ootasingi. Et see sädelemine minu peas lakkaks. Sellepärast ma ka kirjutama hakkasin. Ning nüüd, lihtsalt heast peast, ongi värelus kadunud. Aga ma pean ütlema, et pimedus ajukurdude sügavas koobastikus on ka veider. Midagi vaimse pohmelli sarnast, kui pärast eelmise päeva kõva pidu täieliku suitsusingina üles ärkad ja imestad, et kuidas ma küll koju jõudsin ja mida üldse korda saatsin.
Lugesin täna oma reisikirja. Lihtsalt lappasin neid postitusi läbi. Ju ma siis vajasin selles letargilises suikuvas ekstreemsuses viibides mingit kosutust. Sirvides mõtlesin, et peaks oma pildialbumit täiendama hakkama. Kogu tohutu fotokogu, mida Itaalias helde käega kokku klõpsisin, ootab läbivaatamist ja kordategemist. Miskipärast ei kipu see töö aga mul kunagi edenema. Hädavaevalt jõuan eelmise reisi pildid enne uue algust läbi vaadata. Ei teagi nüüd, kas on viga minu laiskuses, liiga agaras pildistamises või tihedas reisimises. Ei, viimane see küll olla ei saa. Ringikolamist ei saa minu elus kunagi liiga palju olema.
Täna oli üldse petlik päev. Aknast välja vaadates mõtlesin, et küll on tore kevadilm. Kui aga seda lõõtsuvat tuult tundsin, sain aru, et kevad tuleb tänavu hoopis hiilival sammul. Küll ta aga ükskord kohale jõuab, selles ma ei kahtle. Mõtlen, et kuidas teda küll tervitama peaks. Kas nagu kauaoodatud tähtsat külalist või hoopis vana sõpra, keda ammu näinud ei ole. Igatahes on mul tema saabumise üle, kaua iganes see ka aega võtma peaks ning mis iganes ta tuleku eesmärk on, siiralt hea meel. Kui ta mind oma riukalike trikkidega ainult jälle haigeks ei teeks.