märts 2015
Seisan Piazza del Duomol. Vaatan kirikut, mis kevadpäikese käes heledalt särab. Inimesi, kes tema treppidel istuvad. Tuvisid, kes nende jalge ees tiirutavad. Araablasi, kes mõne euro eest turiste tuvisid söötma meelitavad. Kohalikke, kes tempokalt üle väljaku tõttavad. Naudin suurlinna saginat. Elu, mis siin igal sammul pulbitseb. Sooja kevadilma, mis tuju [...]
Nägin Milanos jalutades juhuslikult reklaamplakatit, mis kutsub vaatama näitust Leonardo da Vincist. Olen alati imetlenud tema maale ja leiutisi ning seepärast üsna elevil võimalusest suurmeistri töödega pisut lähemalt tutvust teha. Näitus asub Vittorio Emanuele galerii Piazza della Scala poolse sissepääsu juures. Plaanin, et käin seal hommikul mõne tunniga ära ning [...]
Milanosse jõuan alles õhtupoolikul. Väljas on veel valge, kui oma hotelli poole liigun. See asub suures majas otse raudteejaama kõrval. Selgub, et samas hoones on veel kaks või isegi kolm majutusasutust, kõik erinevatel korrustel. Musta värvi nikerdustega raudvärava kõrval, mis alati lukus on, paikneb terve hulk erinevate hotellide logodega kellanuppe. [...]
Jätan hüvasti Menaggioga, kaldal ikka veel õisi täis tulbipuuga, helesinise järvega ning kaugemal kõrguvate lumiste Alpidega. Varennasse jõudes astun veelkord läbi kalda ääres olevast kohvikust. Kahju on lahkuda siit imelisest paigast ning suurepärasest Montecodeno hotellist, kus tundsin end rohkem pereliikme kui kliendina. [...]
Mu viimased järveäärsed päevad on muutunud üha kaunimaks. Kui eile paistis juba päike, ent oli üsna tugev tuul, siis täna on imekaunis ilm. Paike paistab, on täielik tuulevaikus ja sooja on paarikümne kraadi ringis. Tunnen, kuidas kevad mulle igal sammul varba peale astub. [...]
Otsustasin täna mäe otsa ronida. Tahan näha, mis sealt paistab. Ilm on imeilus, päike särab taevas ning ühtegi pilve pole näha. Natuke peletab tuul, mis on päris suur ja logistab mu hotellitoa aknaluuki. Kinnitan luugi paremini ja otsustan siiski ronima minna. Mu puhkus pole täielik, kui ma endale ühte matka [...]
Täna vesistas terve hommikupooliku, nii et välja minna polnudki suuremat isu. Kasutasin ennelõunat hoopis magamiseks. Mõjus enesetundele väga hästi. Tervet päeva maha uinuda oleks aga kahju olnud. Seda enam, et pärastlõunal hakkas ilm vähehaaval selgemaks minema. [...]
Täna sõidan üle järve Menaggiosse. Ilm on pilvine, kuid üldiselt kuiv; järv aga on nii udus, et ilusaid vaateid kuskilt künka otsast otsima minna oleks mõttetu vaev. Pidasingi siis paremaks vastaskaldaga tutvust teha. [...]
Otsustan täna väikese praamisõidu teha ning minu peatuskohast edelasse jäävasse Bellagiosse minna. Ilm pole küll suurem asi, hommikul õue astudes annab märg tänavasillutis aimu muutunud ilmast. Kohatine päike on asendunud hoovihmadega. Ka temperatuur on selle võrra jahedam ning õhk üldiselt rõskem. Kuna ilma osta ei saa, ei jää muud üle [...]
Saabusin eelmisel õhtul rongiga Varennasse. See väike kaheksasaja elanikuga linnake asub Milanost tunnise rongisõidu kaugusel põhja pool Como järve ääres. Täpsemalt on jaama nimi Varenna-Esino, need kaks asulat on nii kokku kasvanud, et moodustavad ühtse terviku. [...]
Pärast mõningat kõhklust otsustan siiski Duomot külastada. Lihtsalt sissepääsu juures vonklev pikk järjekord tundus peletavalt tüütu. Kuid selleks ajaks, kui ma kiriku juurde tagasi vantsin, on järjekord kadunud. Turvamehed seisavad niisama omavahel lobisedes, aeg-ajalt pilke Piazza del Duomo poole heites. Näitan oma koti sisu ette ning pärast palvet veel ühe [...]
Varakevadine Milano on ilus. Turistidest mitte veel päris pungil, kuid siiski siginat-saginat täis. Toimekas maailmalinn võlub mind oma kompaktsusega. Vaid mõnekümneminutise jalutuskäigu kaugusel on kõik vaatamisväärsused. Kui seegi tundub pikk, saan alati hüpata metroosse või trammile. Metrood on siin umbsed, palavad ja ülerahvastatud, nagu tüüpilises suurlinnas. Inimesed seevastu rõõmsad ja [...]
Ma pole mitu päeva väljas käinud. Haigus aheldas mind koduseinte vahele ja välja lasta ei taha. Kuigi õues on päike paistnud ja linnud kõrvulukustavalt laulnud. Nende kevadist lõõritamist on isegi läbi suletud akende kuulda. Vaatan jalutavaid ja kevadet nautivaid peresid. Tervisesportlasi, kes sellise hooga mööda kihutavad, et nendest läbi klaasi [...]
Tihti on mul tunne, et ma uitan ihuüksi kuskil jäämägede vahel. Et mu läheduses pole kedagi, kes mind toetaks, kui ma libisen. Või tunneks niisama huvi, et kas kõik on ikka hästi. Ja mis peamine – tunneks huvi täpselt siis, kui mina seda vajan. Et ta mõistaks tajuda õiget hetke, [...]
Eestis tunnen end lämbuvat. Siin on midagi, mis sööb ära kogu mu energia ja elurõõmu. Argipäeva rutiin tapab positiivsuse ja loovuse, muudab mind lihtsalt robotiks. Päevad lähevad, kogu aeg on hirmus kiire; tööd on palju, kuid ometigi asjad ei edene ja tootlikkus on väike. Selline keskmise eestlase elu. Aeg möödub [...]
Eile murdsin oma lubadust ja ei kirjutanudki midagi. Ei, see polnud laiskus. Olen haigeks jäänud ning lihtsalt polnud võimeline mõtlema ühtegi mõtet, veel vähem istuma arvuti taha, et neid kirja panna. Arvan, et see on tavaline külmetus, mitte mingi ringikolav viirus, mis mu üles leidnud on. Vähemalt loodan ma seda. [...]
Eile käisin dr. N. juures. Seekord Tallinnas, mitte Tartus. Maja, kus vastuvõtt toimus, oli kõle. Siinne aura on üks tihkemaid, raskemaid. Pikk koridor, kabinetiuksed mõlemal pool. Nende kõrval toolidel oma järjekorda ootavad patsiendid. Mööda koridori kõndides tajusin endal uudishimulikke pilke. Mida mina siin teen? Miks ma siin olen? Aga nendele [...]
Ma surun silmad kinni. Näen kirevaid tähti, mis siia-sinna virvendavad. Kolmnurki, ringe, kuusnurki. Täiuslikku geomeetriat. Aga ka huvitavaid ja abstraktseid kujundeid, mida kirjeldadagi ei oska. Suuri ja väikeseid. Nurgelisi, sirgeid ja ümaraid. Usjalt vonklevaid ja merena lainetavaid. [...]
Täna olen ma tühjaks pigistatud sidrun. Pealt päikesekollane, aga seest kärbunud ja kuivetunud. Puine kiuline sisu koos mõnede mõrkjate seemnetega valkja sidekelme vahel. [...]
Täna oli tegus päev. Tööl sai palju kasulikku ära tehtud, progressi oli kaugele näha. Hea tunne on, kui asjad laabuvad. See positiivsus on suurepärane doping, et samas vaimus esmaspäeval jätkata. Kahjuks ei ole kõik päevad muidugi vennad. [...]
Aeg on taas märkamatult läinud. Õhtu möödub ikka väga ruttu, kui millegi huvitavaga tegelema satun. Siis unustan kõik muu kuniks ehmatusega kella märkan. Jälle on öö käes. Kuu paistab aknast sisse ja hellitab mind oma kahkjate kiirtega. Teen mõttes kuule pai. [...]
Mulle meeldib käia kodu lähedal asuvas Säästumarketis. Seal on olemas kõik hädavajalik. Ei pea, korv käes, kümneid meetreid esiteks läbi riideosakonna, seejärel läbi toidunõude osakonna vantsima, et lõpuks kaugeimas nurgas asuva leiva- ja piimaletini pääseda. Poeukseni jõudmiseks piisab samuti paarist sammust, mitte tüütust laveerimisest piki kaubanduskeskuse koridori, kus elektri- ja [...]
Käisin täna Tartus dr. E. juures konsultatsioonis. Oli väga konstruktiivne ja konkreetne, nagu alati. Tõsi, meie tasandid oid sel korral kuidagi nihkes, mistõttu kogu kohtumine tundus klišeelikuks muutuvat. Käis rohkem positsioonimäng ja ümber palava supikausi sai ikka päris mitu tiiru tehtud. Supini – tuumani, või isegi seda ümbritseva kooreni, me [...]
Täna oli täiesti tavaline päev. Midagi erilist ei juhtunudki ja seepärast on keeruline siia miskit olulist üles tähendada. Tegelikult on ju sündmustevaene päev ka omamoodi sündmus, mis märkimist vääriks. Lisaks ehk see, et ilm oli ilus, päris kevadine juba. Päike paistis akna taga eredalt ja kuivatas tumehalli asfaldi heletriibuliseks. Teisel [...]
Panin täna muusika mängima ja lugesin Kafkat. Just, seda võrdlemisi paksu raamatut, mille külje peale on suurte mustade trükitähtedega KAFKA kirjutatud. Ja siis väiksemas kirjas: Ameerika. Protsess. Loss. Minu jaoks on Kafka alati hirmuäratav olnud. Kõigepealt seepärast, kuidas need paksud raamatuküljele pressitud tähed koletislikult raamaturiiulist turja kargavad. Eriti just see [...]
Mõnikord meeldib mulle lihtsalt mööda tänavat lonkida. Liikuda koos nende võhivõõrastega, kelle elurajad hetkeks sillutisel minu omaga kattuvad. Või ristuvad. Et siis õige pea jällegi oma teed minna. Sellel hetkel tunnen, et olen osa mingist pidevas liikumises olevast süsteemist. Et mina ja teised tänaval liikujad on väikesed hammasrattad, mis suuremat [...]
Mina. Kui lihtne sõna see keeleliselt on. Kõigest kaks silpi. Ja kui sedagi liiga palju, võib lihtsalt ma öelda. Mina kirjutan. Mina naeran. Ma söön. Või hoopis lihtsalt… Ma. Enda olemasolu konstateering, seejuures vääramatu. Sest kui juba midagi enesekohast öelda, siis ilmselt peab ütleja ju ise eksisteerima. Teistpidi oleks mõttetu. [...]
Mu pea on igasugu mõtteid täis. Vahel on neid nii palju, et tekib tunne, nagu tahaks see lõhkeda. Et mõtted ei mahu pähe ära. Nad keerlevad seal, kuid väljapääsu ei leia. [...]