Varakevadine Milano on ilus. Turistidest mitte veel päris pungil, kuid siiski siginat-saginat täis. Toimekas maailmalinn võlub mind oma kompaktsusega. Vaid mõnekümneminutise jalutuskäigu kaugusel on kõik vaatamisväärsused. Kui seegi tundub pikk, saan alati hüpata metroosse või trammile. Metrood on siin umbsed, palavad ja ülerahvastatud, nagu tüüpilises suurlinnas. Inimesed seevastu rõõmsad ja positiivsed. Ühel sõidul satun vagunisse, kus kohalik DJ on päevase disko korraldanud. Kaasaskantavast kõlarist üürgab kohalik itaalia popp, sellest kostab üle DJ enda jutuvada. Igas peatuses tänab ta kõiki kuulajaid, ütleb, et see on nüüd viimane lugu ja palub aplausi. Mille peale kogu vabatahtlik-sunniviisiline auditoorium nalja visates aplodeeribki. Keegi ei ole kuri ega kirtsuta nina, naerdakse hoopis koomilise olukorra üle.
Metroost väljudes ja maa alt trepist üles ronides tunnen südames rõõmu. Esimene, kes mind Milanos tervitab, on uhkes hiilguses Duomo isiklikult. Nii tore on näha teda metroojaama väljapääsust sisse piilumas. See majesteetlik käepigistus poeb mu hinge. Duomo on nii kodune. Mis sest, et olen teda enamjaolt piltidel näinud ning vaid korra, kümmekond aastat tagasi, ta turjal ringi jalutanud. Tunnen, nagu oleksin vanale sõbrale jälle külla sattunud.
Pööran paremale ja kõmbin läbi Vittorio Emanuele II galerii. Ei mäletanudki, et ta nii suurejooneline on. Aga võib-olla olen selle aja jooksul ise muutunud ning hakanud mõistma ja hindama vaeva, millega sääraseid ehitisi püstitatakse. Klassist kaarjas katus tekitab lummava perspektiivi. Jalutan otsekui suures tunnelis. Seisatan täpselt galerii keskel. Minu ümber sagivad ühtse summana milanolased ja turistid. Pea kohal kõrgub suur klaasist kuppel, mis hakkab mu peas tiirlema ja ringi käima nagu karussell. Tunnen end osana sellest liikuvast organismist; suurlinnast, mille hingamist näen nelja suunda kaugenevas galeriis.
Oma hämmastuseks kuulen siin palju araabia keelt. Piazza del Duomol püüavad araablased mulle pakkuda teri arvukate tuvide jaoks, kes mu jalge ümber sagivad. Nad teevad seda nii tüütult ja järjekindlalt, et mu keeldumised muutuvad aina järsemaks. Aeg-ajalt astub ligi veel teinegi ja pakub mulle käepaela. Suisa ilma rahata. Ei, aitäh. Neid müügitrikke on Egiptuses küllalt nähtud.
Piki Vittorio Emanuele galeriid jalutades püüavad nad mind lisaks varustada veel pleedide, enekapulkade (selfie-stick) ja vihmavarjudega. Minu resoluutse ei-aitäh peale lähevad nad porisedes ja omavahel araabia keeles laterdades järgmisi ohvreid püüdma. Mõtlen endamisi, et on see nüüd ikka Milano või hoopis turg Sharm el Sheikhis.
Piazza della Scala väljakul satun kokku suure hulga araabia noortega. Nad on rahumeelsed, kuid elavad loomuga ja püsimatud. Foori punase tule taga käib vilgas siblimine ja keskustelu. Hoidun vaistlikult sellest sipelgapesast veidi eemale. Tuleb vist ikkagi araabia keel ära õppida, taban end mõttelt.
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.