Duomo
Pärast mõningat kõhklust otsustan siiski Duomot külastada. Lihtsalt sissepääsu juures vonklev pikk järjekord tundus peletavalt tüütu. Kuid selleks ajaks, kui ma kiriku juurde tagasi vantsin, on järjekord kadunud. Turvamehed seisavad niisama omavahel lobisedes, aeg-ajalt pilke Piazza del Duomo poole heites. Näitan oma koti sisu ette ning pärast palvet veel ühe tõmbluku taga olevat taskut uurida lasevad nad mind sisse.
Kirik on suur ja hämar. Viis löövi on tõesti enneolematu. Seda mõõtmatust tajun, seistes ukselävel. Just on lõppemas päevane jumalateenistus. Ümisetakse viimaseid ridu viimasest ühisest laulust. Segaduses ootamatust tseremooniast, komberdan vaikselt ringi. Kuid juba ongi missa läbi ning rahvas valgub kesklöövist välja. Läbi suurte välisuste on peagi kirik tühjenenud ning jäänud on vaid uudishimulikud fotosid klõpsivad ning omavahel pominal jutustavad turistid.
Vähehaaval jääb järjest vaiksemaks. Kõrgel võlvide all hõljub endiselt viirukisuits, mida valgustavad kesklöövi ülaosas asuvad eredad prožektorid. Turistidelt palutakse kiriku keskossa mitte siseneda ja jätta see ala vaid neile, kes soovivad rahus ja vaikuses mõtiskleda. Tunnen, et just see kuluks praegu mullegi ära. Nihkun vaikselt esiritta. Kuigi pinkidel istuvad vaid mõned üksikud, soovin, et minu silme ees ühtegi nihelejat ei oleks. Ka avaneb esimesest reast parim vaade suurele altarile, mille kohal lambid endiselt eredasti põlevad.
Kirikuteener paigutab ümber mõningaid toole, mikrofoni ja kõnepulti. Astub siis eemale sammaskäigu varju ning hetke pärast kuulen järgemööda klõpsatusi, mis eredad valgustid välja lülitavad. Altariosa mähkub hämarusse. Nüüd valgustab kiriku sisemust hoopis läbi värviliste vitraažakende paistev tuhm päevavalgus. Selle kuhtunud kiirtes, milles hõljub endiselt viirukisuitsu, kõrguvad majesteetlikud sambad kõledalt, pisut ähvardavaltki, rõhutades oma joontega ruumi pühadust, mille katust nad toetavad.
Istudes tunnen end pisikese ja tühjana. Ma ei taju, et Duomo mind kõnetaks. Ja mina ei oska teda samuti kuidagi kõnetada. Istume nagu kaks vaikivat vanameest, kellel lihtsalt pole enam üksteisele midagi öelda. Ju siis pole täna jutustamise aeg. Tõusen püsti ning kõnnin tasahilju piki vahekäiku välisuste poole, et vaiksest tsoonist väljuda. Kõrval näen ikooni Neitsi Maarja ja Jeesuslapsega, mille ees põleb hulk küünlaid. Tunnen, et tahan ka ise sinna küünla jätta. Vanaemale. Olen nüüd alati kirikus käies talle küünla jätnud. See teeb hinge kergemaks ja enesetunde paremaks. Panen küünla põlema ning istun ikooni ette pingile. Vaatan hubisevaid leeke ja tajun hinges kasvavat emotsiooni. Klomp liigub kuskilt altpoolt üles. Kaugusest kuulen, nagu keegi räägiks minuga. Jutt jõuab minuni pisaratena, mis mööda nägu alla jooksevad. Istun liikumatult ja kuulan nende voolamist. Kirik on minuga kõnelema hakanud. Kuulan vaikides. Pisarate lõppedes tunnen hinges kergendust. Tänulikuna, et Duomo ka minu jaoks aega leidis, lahkun tema rüpest. Minu selja taga lehvitavad mulle kümned vilkuvad küünlaleegid.
Tagasi õue minnes selgub, et vahepeal on sadanud. Väljak on vihmast märg.
San Satiro
Näen, kuidas kaasaegne Milano on vanadele asukatele kanna peale astunud. Satiro on pressitud suurte kaasaegsete betoonkolakate vahele ja sissepääs temani meenutab pigem sissesõiduteed mingisugusesse majahoovi. Mõni ime, et seda kirikut nii raske leida oli. Jällegi pisut kõhklevalt, mis on põhjustatud äsjasest kohtumisest Duomoga, astun sisse. Kirik on väike, romaanistiilis ja väga kena. Kullatud võlvid ja lagi muudavad sisemuse heledamaks ja värvivad siseneva valguse soojalt kollaseks. Siin on vähe rahvast. Mõned istuvad vaikselt pinkidel, teised, ilmselgelt turistid, koperdavad raamatute ja paberitega pilte tehes ringi.
Lugesin raamatust, et selles kirikus on arhitekt Bramante kasutanud ehitise sügavuse suurendamiseks optilist illusiooni. Tõesti, altari tagusele seinale, kus tavaliselt peaks asuma apsiid, on kujundatud perspektiiv sammaste ja võlvide rivist. Eemalt vaadates tundub, et apsiid on tõesti olemas ja oluliselt sügavam, kui tegelikult. Alles lähemale nihkudes ning seina alumist kontuuri silmadega järgides on pettusemäng tajutav. Klõpsin pilte teha, lootes trikki fotodele püüda.
Selles pühakojas jäävad veel silma veidrad elektrilised küünlad. Pikk kaherealine rivi küünlakujulisi lampe, nagu neid lühtrites kasutatakse; nende ees kaks rida lüliteid. Kõige ette on kleebitud silt, mis palub lüliti klõpsimise eest üheeurost annetust. Isegi põlevad küünlad on siin illusioon.
Tagasi õue minnes selgub, et vahepeal on sadanud. Tänav on vihmast märg.
San Lorenzo Maggiore
Väljast kabelite ja tornidega pärjatud ringikujuline basiilika on juba eemalt äärmiselt huvitav moodustis. Tõtt-öelda olen alguses pisut segaduses, sest selles ringjate vormide virvarris on mul raskusi sissepääsu leidmisega. Tiiruga ehitise ees olevale platsile jõudes selgub, et lähenesin hoopis valest suunast. Platsi ümbritseb kõrgete sammaste kolonnaad, mis on jäänuk kunagisest esimese-teise sajandi Rooma templist. Iseäraliku planeeringuna läbib tänav sammastikku selliselt, et need eraldavad ühel tänavapoolel kõnnitee sõiduteest.
Basiilikasse sisse astudes leian end keset jumalateenistust. Ringikujulise hoone sisemises sõõris on end sisse seadnud, hoone kumerust järgides, mitmekümnepealine kuulajaskond. Mehed, naised ja lapsed kuulavad vaikides jutlustajat. Tõsi, mõned lapsed on leidnud omale palju huvitavama tegevuse ja mängivad pihitooli ümber peitust. Mänguhoos ongi nemad suurimad sumina tekitajad, muidu valitseks siin ilmselt aupaklik vaikus.
Jään vaimulikku kuulama. Mitte et ma tekstist midagi aru saaks, kuid just teksti enda pärast. Nimelt ei meenuta see sugugi itaalia keelt. Samuti mitte ladina keelt. Jutt on ühtlane, voogav ja rahulik, kuid keel on minu jaoks täiesti tundmatu. Jalutan ümber kuulajate sõõri. Keegi sellest probleemi ei tekita, näen kahte-kolme teist turisti samamoodi ringi uudistamas. Tegelikult on võimalik kogu ehitisele niiviisi tiir peale teha, sest ka altaritagune on tegelikult läbikäidav, kuid teenistusel osalejate eest siiski barjääriga varjatud.
Olen oma ringkäiku lõpetamas, kui äkki hakkab väike, umbes viiest inimesest koosnev koor laulma. Tänu võimendusele on seda kuulda üle terve basiilika. Saatemuusikat teeb aga… akustiline kitarr! Õige pea ümiseb kogu seltskond kitarri saatel rahulikku ja positiivse meloodiaga laulu. Ikka tolles tundmatus keeles. Kõik laulavad hingest ja vaikselt, kuid ringikujulise ruumi ümara kupli all võimendub see tugevaks kõminaks. Tunnen, kuidas energiajuga minust läbi käib. Nende ühislaul on lihtsalt nii võimas!
Uitan lummatuna mööda basiilikat kuni satun äkki kõrvalkabelisse viiva sissepääsuni. Sisenemiseks tuleb osta üheeurone tudengipilet. Selgub, et tegemist on püha Aquilinuse kabeliga, milles asuvad varakristlikud seinamaalingud. Astun kabelisse. Minu selja taga on läbi suletud klaasukse kuulda ühislaulu viimaseid riime. Kabeli helekollastel seintel on välja valgustatud mitmed freskod ning umbes neljanda sajandi võlvi- ja laekaunistused. Viimased on mosaiiktehnikas ning sätendavad prožektorite valgusvihus.
Kabeli orvades asuvad kivikirstud. Meelde tulevad fragmendid iidsest kopti kirikust Egiptuses. Tajun, võib-olla oma võhiklikkuses, kuidas siin on põimunud antiikarhitektuuri ja varakristliku kiriku võrsed. Kabeli tagumises ruumis on näha monumentaalne reliikvialaegas. Näen eemalt sinnapoole minevat veel üht turisti, ent kui ise üle läve astun ja pilte asun tegema, ei leia ma teda enam kusagilt. Mees on kadunud justkui tina tuhka. Pean seda enda meeltesegaduseks, kuid olen siiski üsna kindel, et nägin teda tagumisse ruumi sisenemas ning välja tulla ta märkamatult kohe kuidagi ei saanud.
Olukorra üle endiselt pead murdes kiikan huvist relikviaari taha. Ning oma suurimaks hämmastuseks näen kitsukest metallkäsipuuga treppi, mis kuhugi põranda alla kaob. Ammulisui hiivan end trepi juurde ning ronin alla. Kitsukeses võlvkäigus saan kokku kadunud turistiga, kes asjaliku näoga mulle teed andes välja tagasi ronima asub. Astun üksi mõned sammud mööda võlvkäiku edasi, kus see suureks kabelialuseks ruumiks avaneb. Seal lebavad valgustite vihkude valvsa pilgu all tükikesed Rooma-aegsest templist. Näen kannelüüre sambatükkidel. Ühtki kapiteeli või mingit muud äratuntavat osa mulle silma ei hakka. Kuid sellestki on küllalt. Sõnatult vaatan seda, kui samal hetkel kuulen ülevalt basiilikast, minu pea kohalt, kostvat üminat. Jumalateenistus on järjekordse ühislauluni jõudnud.
Mul käivad külmavärinad üle keha. Meenuvad kaadrid kassahitist “Rahvuslik aare” või Dan Browni raamatud, kus peategelased kusagil kiriku all mõistatusi lahendavad. Ja nii ma siis seisan, madalas ruumis püha Aquilinuse kabeli all, kuulan kuskilt kaugelt, läbi põranda kostvat kiidulaulu ja olen elamustest oimetu. Ähmasel pilgul komberdan tagasi kitsasse võlvkäiku, ronin relikviaari tagant trepist taas kabelisse. Selleks ajaks on juba kõik teised turistid lahkunud. Heidan veel viimase pilgu sellele lummavale pühapaigale ning lahkun mõtiskledes. Tuhanded asjad tormavad mu peast läbi. Arusaamatus keeles teenistus. Kabel. Trepp maa alla. Kiidulaul. Kultuurišokk on täielik.
Tagasi õue minnes selgub, et vahepeal on sadanud. Plats on vihmast märg.
Hiljem kirikust kaasa võetud infolehel olevaid sõnu Internetti trükkides saan teada, et osalesin pealtvaatajana kumpisalil, mis tagalogi keeles tähendab konfessiooni. Tagalogi keelt aga kõneleb ligi veerand Filipiinide elanikest. Hea, et ma seda basiilikas viibides teada ei saanud. See oleks mu šokiseisundile ilmselt juba liig olnud.
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.