Mu viimased järveäärsed päevad on muutunud üha kaunimaks. Kui eile paistis juba päike, ent oli üsna tugev tuul, siis täna on imekaunis ilm. Paike paistab, on täielik tuulevaikus ja sooja on paarikümne kraadi ringis. Tunnen, kuidas kevad mulle igal sammul varba peale astub.
Soovin ilusat ilma igati ära kasutada ja sõidan veelkord praamiga Menaggiosse, et sealt lühikese bussisõidu kaugusel asuvat Villa Balbianellot külastada. Vähemalt ühes villas tahan ma selle reisi jooksul kindlasti ära käia. Vihmaga pole seda aga mõtet teha, sest pool ilu jääb nägemata. Üks osa vaatamisväärsusest iga villa juures on tema aiad. Vesise ilmaga seal pilte teha on aga tuju rikkumine.
Aastal 1787 ehitatud Balbianello on tõesti kena. Poolsaare tipus asuv hoonetekompleks ei ole suur. Park on astmeline, hästi hoolitsetud ja maaliline. Kitsukesed peene killustikuga kaetud teerajad juhivad mind ümaraks pügatud hekkide ja puude vahel. Hämmastav, kuidas aednikud on suutnud suurest puust vormida rohelise ümara palli. Seisan puu all ja imetlen seda kunstiteost. Siin pidavat tööl olema vaid kaks aednikku, kellest üks on juba pensioniealine. Tema töötas villas veel viimase omaniku Guido Monzino eluajal. Pärast Monzino surma 1988. aastal jäi kogu villa mittetulundusühingule Italian National Trust tingimusel, et selle sisustust ega välimust ei muudetaks ning kõik senised töötajad saaksid jääda ametisse kuni pensionile jäämiseni. Aednik ja vana majapidajanna olevatki viimased, kes veel peremehe heaks töötanud on. Minu kohal kõrguva puu pügamiseks kulub kahel aednikul ligi kolm nädalat! Nad ronivad oksi mööda nii kõrgele, et keha võrast välja ulatub, ning kärbivad siis suurte kääridega selle suure muna taas ümmarguseks. Puu pügamist alustati alles Monzino ajal väga lihtsal põhjusel. See olevat hakanud villa akendest varjama vaadet järvele. Vaatan üles võra poole ja mul hakkab juba kujutlusest, kuidas aednikud nagu ahvid mööda oksi ronivad, pea ringi käima.
Mõned puud on siin aga päris raagus. Oksad on neil miskipärast valgeks värvitud. Selline puuskulptuuride rivi on pikitud järve kohal lookleva teeraja kõrvale. Päikesevalguses ei tundu need heledad raagus tüved üldsegi tontlikena. Laskun rada mööda pisut alla ja leian end kunagise kiriku esiselt platsilt. Enne villa rajamist asus siin frantsiskaanide pühakoda ning peamaja on rajatud osaliselt selle varemetele. Vaid kaks suurt kellatorni ning nende vahel asuv sissepääs on meenutus kunagisest religioossest paigast.
Jalutan ringi ja klõpsin muudkui pilte teha. See aed on suisa loodud fotograafi jaoks. Vormi ja kompositsiooni ei tule peaaegu üldse otsida. Pargi erinevad tasapinnad, looked ja kumerused paistavad läbi kaamerasilma kohe harmoonilistena ja veatutena. Rõõmustan ka turistide vähesuse üle. Enamik pilte õnnestub teha nii, et külastajaid peale ei jää. Usun, et sain siit reisi parimad fotod.
Panen aparaadi ära ja istun pingile. Inimesed on kõik kuhugi ära kadunud. Päike paistab ja ilm on täiesti tuuletu. Kuulen mootorpaadi tekitatud laine loksumist all kaljudel. Üle järve paistab Bellagio, taustal kõrguvad lumised mäetipud. Kuulan looduse kasvamist ja nuusutan kevade lõhna. Väikesed kollased võõrasemad kivist vaasis levitavad magusat aroomi. Kuskil siristab laulda lind. Hääle järgi ma teda määrata kahjuks ei oska. Aga laul on ilus ja meloodiline. Mu ees kasvab suur palmipuu, vasakul on ringjalt püsti valged raagus tüved. Suunan pilgu nende ülemistele okstele. Helesinise mõne üksiku pilvekribalaga taeva taustal muutuvad raagus oksad kontrastselt mustaks. Kujutan ette, kuidas kunstnik neid minu silme ees avanenud pildile maalib, kriips kriipsu järel. Kuskil kaugel eemal hakkab lööma kirikukell. Aeg on minna villat vaatama.
Meie inglise keelt kõneleva rühma giid on suurepärane. Ta räägib soravalt ja arusaadavalt; ei liialda faktidega, sest ega kõik niikuinii meelde ei jää. Peatub huvitavatel seikadel ja nüanssidel. Tajun, et villa ja tema viimase omaniku lugu köidab teda ennastki. Kuulan ja vaatan huviga. Giid teeb ringkäigu villa hoonetekompleksis. Alustab keset aeda asuvast suvemajast. Näitab raamatukogu, kalju sisse raiutud villasse laskuvat salakäiku, kunstikogu. Muuseumihõngu pole siin üldse tunda; jääb mulje nagu oleks omanik vaid hetkeks välja läinud. Giid puistab huvitavaid fakte. Siin filmiti stseene James Bondi Casino Royale filmi tarbeks. Siin tehti ka kaadrid ühe Star Warsi osa võitlusest. Giid näitab täpselt, kes kus seisis või istus. Kuigi ma pole Bondi ega tähesõdade fänn kunagi olnud, võiks need osad nüüd isegi ära vaadata.
Kõnnime edasi peamajja. Kui Monzino villa tema eelmiselt omanikult seitsmekümnendate keskpaigas ostis, lasi ta kõik, isegi marmorpõrandad, välja vahetada. Plats tehti täiesti puhtaks. Seepärast on kompleks viimase omaniku nägu ja koosneb tema poolt välja valitud inglise ja prantsuse stiilis mööblist ning oksjonitelt kokku ostetud kunstiteoste kollektsioonist. Nendes kogudes on palju maale, aga ka väga haruldasi, Vana-Hiina, Vana-Kreeka ja Ameerika indiaanlaste kujukesi. Mõned esemed on hindamatud. Giid näitab rohelist indiaani kujukest, ahvile sarnanevat rasedat naist ning kanepiuimas väikelapse büsti, kes indiaani jumalale ohverdamiseks ette on valmistatud. Lisaks veel Hiina vaase ja üliväärtuslikke pardi, kilpkonna ja krokodilli kujusid. Nii lähedalt pole ma selliseid enne näinud.
Peremehe hobiks oli peale kunstikogumise ka ringirändamine ja ekspeditsioonid. Ta oli osalenud ligi kolmekümnel edukal uurimisretkel. Guido Monzino juhtimisel ja rahastamisel käisid itaallased esimest korda põhjapoolusel ning ronisid ka Everesti mäe tippu. Viimasest retkest tegi Monzino kaasa küll ainult poole; kirgliku suitsumehena ta tundis, et pole piisavalt heas vormis umbes nelja tuhande meetri kõrgusel olevast baaslaagrist kaugemale minema. Kuid tema meeskond jõudis edukalt tippu. Kõigest sellest on koostatud eraldi näitus villa ülemisel korrusel. Uudistan huviga kelku, mis mehi Gröönimaalt pooluseni ja tagasi toimetas; lippu, mis seal heisati ning muud varustust, hulka fotosid ja kirjutisi.
Kuigi omanik kasutas villat vaid suvekoduna ja elas siin aasta jooksul kokku vaevalt ühe kuu, ei hoidnud ta kokku mugavustest. Majja paigaldati elekter, küttesüsteem ja konditsioneer, lift ja helisüsteem. Kirgliku muusikuna meeldis talle külalisi tervitada, mängides nende saabumisel oma muusikakeskusest üle kogu aia paigutatud kõlarite kaudu tulija sünnimaa täispikkuses hümni. Suursugusust rõhutas peale rikkuse ka tema elustiil. Saabudes laskis ta alati Inglismaa kuninganna kombel heisata itaalia lipu, mis tema ära olekul jälle alla lasti. Tõsi, hilisematel aastatel, pärast teadasaamist, et ta on kantud kohaliku kommunistliku partei musta nimekirja, lasi Monzino lipuheiskamisi korraldada kaootiliselt, et oma tegelikku villas viibimist mitte reeta. Õnneks pääses ta siiski vahistamisest.
Jalutame giidi saatel läbi tubade. Ronime üles ja alla kitsastest treppidest, läbime eeskodasid ja koridore. Seinu katab tume, enamasti roheline siidjas tapeet. Maas on marmorparkett, mida katavad vaibad. Laes on hinnalised kristall-lühtrid, kuhu saab paigutada põlema küünlaid, ent mis töötavad ka elektriga. Palju on seinakappe, mille heledates toonides ustel on näha kasutamise jälgi. Võtmed seisavad lukuaugus, mõne kapi sisse piilumisel leian sealt tühjad riidepuud.
Väga huvitav osa hinnalisest kollektsioonist on klaasimaalide kogu. See tehnika on väga keeruline ja seepärast ka vähelevinud. Kunstnikud maalisid pildi värvidega klaasitükile, kuid tegid seda, erinevalt tavalisest lõuendist, kiht-kihilt eestpoolt tahapoole. Esmalt kanti klaasile pildi viimased kihid, mida hakati järk-järgult täiendama ülejäänud detailide ja värvikihtidega. Kuna lõpptulemust tuleb vaadata tei selt poolt klaasi, tuli maalida kogu kujutis peegelpildis. Töö oli väga keeruline, sest nõudis head kunstitaju, ette ei saanud midagi visandada ning pisimagi eksimuse korral oli parandamine võimatu. Ainus maalimist hõlbustav asi oli peegel. Selle ees töötades sai vähemalt tööl silma peal hoida. Pildid on väga huvitavate kirgaste värvidega. Klaasilt peegelduv valgus tekitab sillerdava efekti. Peaaegu kõik tööd on anonüümsed, mis on ka mõistetav, sest nimi tuli tööle kirjutata kõige esimesena ja pealekauba ka peegelpildis. Pärast töö valmimist enam allkirja lisada ei saa. Vaatan ja kuulan ammulisui giidi selgitusi.
Kui Monzino 1988. aastal siit ilmast lahkub, maetakse peremees tema viimase soovi kohaselt villa territooriumile. Tuhastatud põrmu hauaks saab endine külmkamber. See hästi sügav ruum sobib ideaalselt viimaseks puhkepaigaks. Tema ajal elektrifitseeritud ja külmkappidega varustatud maja säärast jääkeldrit enam niikuinii ei vaja.
Külastan seda omapärast kabelit ning vaatan vaikiva austusega järele selle maja viimasele peremehele. Rändurile ja uuendusmeelsele inimesele, kes, vaatamata oma üksildasele eluviisile, ei unustanud kunagi neid, kes tema eest hoolitsenud ja teda aidanud olid.
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.