Aeg on taas märkamatult läinud. Õhtu möödub ikka väga ruttu, kui millegi huvitavaga tegelema satun. Siis unustan kõik muu kuniks ehmatusega kella märkan. Jälle on öö käes. Kuu paistab aknast sisse ja hellitab mind oma kahkjate kiirtega. Teen mõttes kuule pai.
Vahel aga ei taha kohe midagi teha. Siis olen lihtsalt niisama. Loen. Kuulan muusikat. Või mõlgutan omi mõtteid. Unistan. Mõtlen, et mis tulevik toob. Ning ka seda, mida ta enam ei too. Meenutan möödunut. Vahel on need mälestused helged ja rõõmsad, vahel valulised ja piinavad. Justkui mingi okas kraabiks kurku; mingi klomp lämmataks mind ega laseks hingata ega neelata. Siis kipuvad pisarad silma ja endast hakkab hale. Pööran näo patja ja lasen valul voolata.
Pärast peatäit nutta lahistamist on kergem. Padi on pisaratest märg. Aga sisemuses on vulkaan kustunud ja rahunenud. Elu hakkab jälle oma rada kulgema. Pühin pisarad, löön selja sirgu ja sammun edasi. Kuhu see tee välja viib, ma ei tea. Seda tean ma aga küll, et tulnud on ta läbi tule ja vee; vihma ja päikesepaiste; põrgu ja taevalikkuse. Et mina olen selle raja sisse tallanud. Ning kui ma juba siiani jõudnud olen, siis tuleb ka edasi minna. Lihtsalt tuleb. Tagasiteed ei ole. Ja ükski pääsetee ei tule samuti kõne alla.
Ei, vähemalt mitte praegu.
Mitte veel.