Seisan Piazza del Duomol. Vaatan kirikut, mis kevadpäikese käes heledalt särab. Inimesi, kes tema treppidel istuvad. Tuvisid, kes nende jalge ees tiirutavad. Araablasi, kes mõne euro eest turiste tuvisid söötma meelitavad. Kohalikke, kes tempokalt üle väljaku tõttavad. Naudin suurlinna saginat. Elu, mis siin igal sammul pulbitseb. Sooja kevadilma, mis tuju erakordselt rõõmsaks teeb.
Midagi mu sees siiski kriibib. Igatseb vaikuse ja rahu järele. Varakevadise Varenna järele. Selle väikese kohviku järele, kus ma järve ilu nautisin. Kus pardipere ringi tatsas, prääksus ja saiapuru nurus. Igatsen seda rahu, mis mind valdas, kui nägin lumiseid mäetippe enda ümber.
Tunnen puudust vilkast Bellagiost. Tema kitsastest tänavatest ja lõpututest treppidest. Arvukatest kohvikutest ja restoranidest, kuhu vihmase ilma eest peitu pugeda. Väikestest toidupoodidest ja suveniirikauplustest, kus sõbraliku olemisega müüjad heatujuliselt ostjaid tervitavad.
Soovin veelkord jalutada ringi mööda romantilist Leccot. Istuda väljas, imetleda vaadet järvele ja nautida suurepärast itaalia kohvi. Kuulata kohalikke lobisemas, saateks ilmekad laiad žestid. Vaadata tänavalampide peegeldust järvel. Sünge õhtuse mäe tumeda kontuuri heiastust veepeeglis. Süüa veelkord seda maitsvat kreemitäidisega sarvesaia.
Ning muidugi Menaggio. Kõndida linnakese pikal promenaadil, kust eriti hästi Alpide kõrged tipud kätte paistavad. Kus seisab mulle nii armas üleni õisi täis tulbipuu. Istuda tema all ja tunda, kuidas puu õrnalt oma tulpide heleroosasid kroonlehti minu peale puistab. Nautida päikest. Nuusutada kevadet.
Ronida veelkord mäe otsa. Mis sest, et see nii ränkraske on. Mis sest, et tipus on tuul nii vali. Vaadata kotkapilgul üle terve järve. Imetleda taamal peaaegu mu silmade kõrgusel olevat lumepiiri. Tunda ülevust, ent samas ka haprust. Näha all olevat linna imepisikesena. Aduda, kui tilluke üks inimolend suurte mägede kõrval tegelikult on. Tajuda aukartust looduse ees.
Jään igatsema Itaalia imekaunist loodust ning itaallaste külalislahkust. Abivalmidust ja rõõmsameelsust. Kuidas kohalikud mind aidata püüdsid, kuigi nende keeleoskus oli napp. Ei jälgegi uhkusest ega upsakusest; jonnist ega tujukusest. Nad on kui lahke pererahvas, kelle juurde on alati hea tagasi tulla.
Vaatan veelkord Piazzal seisvat kirikut. Kindlasti seisab ta siin veel hulk aega. Astun mõtlikult, pisut kurvaltki metroojaama treppidest alla. Pööran pead ning näen selja taga Duomot mulle ülevalt sissepääsust järele piilumas ja lehvitamas. Kindlasti näen ma teda kunagi veel.
Ciao, Italia, arrivederci!
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.