Eile murdsin oma lubadust ja ei kirjutanudki midagi. Ei, see polnud laiskus. Olen haigeks jäänud ning lihtsalt polnud võimeline mõtlema ühtegi mõtet, veel vähem istuma arvuti taha, et neid kirja panna. Arvan, et see on tavaline külmetus, mitte mingi ringikolav viirus, mis mu üles leidnud on. Vähemalt loodan ma seda. Külmetus tundub igatahes parem valik kui hirmus viirus. Aga kes seda täpselt ikka öelda oskab. Sõltumata põhjusest oli eilne saavutus, et termomeeter näitas keskeltläbi kolmkümmend seitse ja pool, mis minu jaoks avaldus vahelduvate kuumahoogude ja külmavärinatega. Viirus või külmetus, ebameeldiv on see igal juhul.
Öö oli raske. Kurk oli valus ning hingamine takistatud. Ning lisaks see külmus ja kuumus. Vahepeal tundsin, et jäätun ära. Siis jälle, et sulan üles. Sellisest vintsutamisest kurnatuna ärkasin varahommikul kell neli. Ning rohkem enam und ei leidnud. Nälg oli samuti kohutav, aga püsti tõusta ei suutnud. Proovisin siiski uinuda, kuni päike lõpuks tõusma hakkas. Võtsin end seepeale kokku, et midagi hamba alla otsida. Pärast söömaaega tuli uni ja mõnevõrra paranes ka enesetunne.
Nüüd, õhtul, on juba üsna talutav olla. Kuigi normaaltemperatuurist on veel mõned pügalajupid puudu.