Eile ma ei kirjutanudki midagi. Tegin tööd ja pärast tuli nii suur uni, et magasin rohkem kui pool ööpäeva. Sellest hoolimata ei saanud ma hommikul üles. Oleks veel paar tundi magada võinud. Ei tea, mis unitõbi mul kallal on. [...]
Pidin oma jutukest kirjutama hakkama, aga jäin reisiplaane tegema. Tundub, et suvel on taas minek. Loodetavasti kõik ikka õnnestub ja plaanid vett vedama ei lähe. Saaks jälle kuuks ajaks juhtme seinast välja tõmmata ja oma meelt puhata. Välismaa mõjub mulle teadagi hästi. [...]
Ma hõljun kuskil maa ja taeva vahel. Aju on päevast väsinud, aga mõtted komberdavad ikka edasi. Loivavad ja liipavad mu peas ringi. Mõtelda ei jaksa, aga lõplikku rahu ka pole. Vahel nimetatakse seda ärevuseks. Mingi kell tiksub pidevalt kuklas. Tik-tak. Tik-tak. Tik-tak. [...]
Täna jäin nii hilja peale. Kui töölt ära tulin, oli juba peaaegu öö. Aga asjad vajasid tegemist ja hoog oli sees ka. Kalendrisse vaadates näen, et järgmised nädalad tulevad hullumeelsed. Ilmselt tuleb nädalavahetustestki lisa võtta. Ei osanud ma küll arvata, et asjad nii suureks paisuvad. Pean nüüd enda keedetud haput [...]
Eilne jutt Leelahist vajutas minusse väga sügava jälje. Kui palju kordi olen ma ise sedasama tundnud. Et maailm pole minu jaoks õige koht. Et siin on kõigil teistel hea olla, aga mitte minul. Et kõik teised saavad õnnelikuks, aga mina mitte. Et ma ei leia kunagi oma kohta päikese all. [...]
Täna lugesin Washington Posti artiklit Leelah Alcornist. 17-aastasest noormehest, kes juba väikesest peale tunneb, et kõik pole päris nii, nagu peaks. Et ta on maailma sündinud vales kehas. Poisina, mitte tüdrukuna. Nii võtabki Josh endale nime Leelah ja püüab jäämägede vahel oma kohta leida. [...]
Päev läks ladusalt. Tööl asjad edenesid; oleks võinud minna küll pisut jõudsamalt, kuid hea, et niigi läks. Tähtaegade osas olen pisut skeptiline. Kardan, et aprilli lõpp jõuab liiga kiiresti kätte. Eks näis. Puhkepäevi ma küll ära kulutada ei tahaks. Pärast pikka töönädalat veel kontoris istuda tekitab kindlasti läbipõlemise. Eriti veel [...]
Seisan kõnniteel ja tunnen kuidas vihmapiisad mulle pähe kukuvad. Vaatan, kuidas tühjal tänaval vihm helehalli asfaldi pisitasa tumedaks võõpab. Kuulan piiskade krabinat teepervel. Loodus nutab. Ja mina olen tema pärast samuti kurb. [...]
Täna polnud mul tuju midagi teha. Päeval oli ilus ilm, esimene tõeliselt kevadine, ja kutsus mind õue. Läksingi korraks niisama jalutama. Päike paistis väga soojalt ja rõõmsalt, aga tuul oli pisut jahe. Pärast natuke kiiremat tempot aga ei tundunud temagi enam külm. Metsateedel oli palju rahvast, kes kõik olid tulnud [...]
Istun ja mõtlen, et miks asjad nii on. Milliste impulsside tõttu on saatusekuulid veerenud just sellisesse asendisse. Kelle käsi on tõstnud malendid just niisugusesse kombinatsiooni. Kelle suva järgi kogu mäng käib. Igatahes on mul tunne, et mitte minu. Mina ei ole see käsi, kes malendeid liigutab. Olen hoopis ettur, kelle [...]