Täna lugesin Washington Posti artiklit Leelah Alcornist. 17-aastasest noormehest, kes juba väikesest peale tunneb, et kõik pole päris nii, nagu peaks. Et ta on maailma sündinud vales kehas. Poisina, mitte tüdrukuna. Nii võtabki Josh endale nime Leelah ja püüab jäämägede vahel oma kohta leida.
Ta vanemad on tõsiusklikud kristlased. Kui poiss 14-aastaselt oma transseksuaalsusest emale räägib, on vastuseks vaid jahmatus ja põlgus. Kohe jõuab uudis ema suu läbi ka pereisani. Minestamise äärel vanemad peidavad pea liiva alla. Kindlasti on see kõik vaid ajutine. See kõik läheb peagi mööda. Sugu on jumala valik ja naiseks muutumine pole võimalik. Need mõtted on patused ja viivad otseteed põrgusse. Sa ei hakka ju ometi mehega koos elama ja magama…
Vaene Leelah on šokeeritud vanemate reaktsioonist. Niigi emotsionaalses kriisis poiss ei leia oma kõige lähedasematelt pereliikmetelt mitte mingisugust tuge. Vanemad jällegi ei mõista, kuidas nende korralikus ja jumalakuulekas perekonnas säärane asi üldse juhtuda võib.
Kriis kestab aastaid. Ema-isa suunavad Leelahi terapeutide juurde. Ent need pole arstid, kes kõikuva enesehinnanguga noorukit toetaksid. Samasugused tõsiusklikud, püüavad nad teda pigem ümber kujundada, tagasi “normaalseks” muuta. Teda süüdistatakse isekuses, jumala tahtele vastuhakkamises. Mitte keegi ei pööra tähelepanu üha süvenevale depressioonile, mida kõik need vintsutused põhjustavad.
Leelah pole pätt ega pahatahtlik. Vastupidi, ta on tubli õpilane ja hea sõber. Tagasihoidlik, kuid kohusetundlik, taibukas ja terane. Ta mängib jalgpalli ja oskab väga hästi joonistada. Ent kodune olukord mõjub hävitavalt. Keskendumisraskuste, masenduse ja depressiooniga koos tekivad õpiraskused. Vanemad kontrollivad pidevalt tema suhtlust sotsiaalmeedias ja sõpradega; võtavad ära telefoni ja arvuti ning jätavad lõpuks mitmeks kuuks koduaresti. Leelah ei saa oma sõpradega rääkida ega kohtuda. Ta tohib lävida vaid kristlike, vanemate jaoks vääriliste tuttavatega. Ükski tema eakaaslane sõpruskonnast ega koolist nende hulka ei kuulu.
Vahepeal 17-aastaseks saanud nooruk võitleb üksi oma masenduse ja hingelise üksildusega. Ta kogub raha ja ootab päeva, millal saab täiskasvanuks, et omaette elama asuda. Paraku tal nii hästi ei lähe. Masendus ja hingeline piin muutuvad väljakannatamatuks. Aastatepikkune vaimne terror on noore hinge hävitanud. Ta tunneb, et ei saa kunagi õnnelikuks. Mitte kunagi ei leia ta piisavalt armastust ega hoolitsust. Mitte kunagi ei leia ta endale elukaaslast. Mitte kunagi ei saa ta olema rahul oma välimuse, hääletämbriga. Ta jääb igavesti üksikuks vanapoisiks, kes soovib olla naine. Või jääb ta igaveseks üksikus naiseks, kes vihkab iseennast.
Eelmise aasta jõulude ajal kirjutab Leelah kaks kirja. Ühes tänab ta neid, kes teda mõista püüdsid – õdesid ja paari lähemat sõpra, ning neab oma vanemaid mõistmatuse, vanamoeliste dogmade ja jäärapäisuse pärast. Teises kirjeldab ta maailmale seda, kui väljakannatamatu see kõik on. Ta salvestab kirjad oma Tumblri kontole ning seab nende avaldamise aja mõne päeva hilisemaks. Seejärel kõnnib ta kodunt välja lähedal asuva kiirtee äärde ning astub otse läheneva veoauto ette.
Šokeeritud leinava ema jaoks on Leelah aga endiselt tema väike pisipoeg Josh.