Pidin oma jutukest kirjutama hakkama, aga jäin reisiplaane tegema. Tundub, et suvel on taas minek. Loodetavasti kõik ikka õnnestub ja plaanid vett vedama ei lähe. Saaks jälle kuuks ajaks juhtme seinast välja tõmmata ja oma meelt puhata. Välismaa mõjub mulle teadagi hästi.
Igatahes on joon juba kaardile tõmmatud. Üsna pikk ja suur silmus tuli. Aga eks peabki julgelt planeerima ja unistama. Küll hiljem paistab, mis tegelikult välja kukub. Kui seal lõuna pool olukord väga käest ära ei lähe, saaks ehk mõne uue riigigi oma atlases ära värvida.
Reisikava täpsustamisega pean nüüd aga usinamalt tegelema. Aeg läheb ruttu ning ettevalmistusi viimasele hetkele jätta küll ei taha. Niigi on siin kevadel ja varasuvel palju siplemist ja toimetamist. Raha tuleb ka koguda, see tähendab, välja teenida.
Tänane päev mööduski kontoris töötähe all. Palju asju sai tehtud, kuid endiselt on mäekõrgune virn veel ootel. Tõenäoliselt tuleb homme ka tööpäev teha. Ega mul selle vastu midagi pole, ilmad on niikuinii veel külmad ja vihmased; õue kohe üldse ei kutsu. Teen siis parem hooga asju ära ja kogun vabu päevi, et neid sobilikul hetkel ära kasutada. Jah, üle pingutada ei tohi. See on mul meeles. Kui ma seda suures tegutsemise tuhinas ainult ära ei unustaks.
Järgmisel nädalal pean niikuinii ühe vaba päeva juba välja võtma, sest dr. E. ootab mind. Tööle ma siis kohe kindlasti ei jõua ega väga tahagi ka. Pigem taastun vaikselt õhtul kodus. Aga sinnani on veel mitu päeva aega.