Täna jäin nii hilja peale. Kui töölt ära tulin, oli juba peaaegu öö. Aga asjad vajasid tegemist ja hoog oli sees ka. Kalendrisse vaadates näen, et järgmised nädalad tulevad hullumeelsed. Ilmselt tuleb nädalavahetustestki lisa võtta. Ei osanud ma küll arvata, et asjad nii suureks paisuvad. Pean nüüd enda keedetud haput suppi helpima. Loodetavasti olen järgmine kord targem. Kui ainult enesetunne vastu peaks. Paras proovikivi tõepoolest.
Täna oli tegelikult juba päris hea olla. Tööle minnes pugesin kohe oma tuppa ja ega ma sealt nina eriti välja ei pistnud. Nautisin omaette olemist ja nokitsemist. Ma olevat nagu koopaelanik. Ju siis, mulle igatahes sobib. Nii ma siis unustasingi end sinna ära ja kui järsku kella vaatasin, oli juba peaaegu südaöö. Alles siis hakkas mul kojutulemisega kiire.
Eile õhtul (oli vist eile; päevad on nii ühesugused) võtsin kätte ja lisasin vanadele postitustele viiteid juurde. Mõtlesin, et oleks korrektne, kui millestki või kellestki rääkides link ka juures oleks. Endalgi hea pärast üles leida, kust ma inspiratsiooni sain. Tegin ka eraldi kategooria Itaalia kohta, et kogu reisikirja oleks lihtne leida. Neile peaks ka lingid juurde otsima, enne kui meelest ära läheb. Võtan selle siis ette, kui mõttetöö vahele midagi mehaanilist teha tahan.
Viimasel ajal olen märganud, et ka siin kipub kõik nii viimistletuks minema. Varem kirjutasin seda, mis mu meeles mõlkus. Valasin selle tekstiks spontaanselt ja ühekorraga, vaevalt ülegi lugedes. Nüüd aga näen palju rohkem vaeva, enne kui avalda-nuppu vajutan. Otsin sünonüüme ja kordusi, tõstan lauseid ja sõnu ringi. Kuigi ma ei tulnud siia täiuslikkust taga ajama, on perfektsionism lihtsalt nii tugevalt minu sees. Ja see häirib mind vahel väga.