maailm
Muutsin oma eelmise postituse pealkirja ära. Juba eile, kui seda avaldatuna lugesin, tundsin, et pealkiri ei saanud õige. Et see röövib jutukeselt kogu ootamatuse ja üllatuse. Kahetsesin, et pealkirjale kohe piisavalt tähelepanu ei pööranud. Aga mis teha, olin loo juba avaldanud ning kohe seda muutma tormata oleks minu arust olnud [...]
Istun ja vaatan akna taga hiilivat kevadet. Hommikune vihm on järele jäänud ning päike piilub pilve tagant. Väliterrass teisel pool klaasi läigib märjalt. Kevadine jahe tuul pole suutnud seda veel ära kuivatada. [...]
Minu poeskäigud on nii harvaks jäänud. Ma lihtsalt ei taha minna sinna, kus on palju rahvast. Venitan viimase võimaluseni enne kui lähen ja kaks kotitäit moona koju hiivan. [...]
Eilne jutt Leelahist vajutas minusse väga sügava jälje. Kui palju kordi olen ma ise sedasama tundnud. Et maailm pole minu jaoks õige koht. Et siin on kõigil teistel hea olla, aga mitte minul. Et kõik teised saavad õnnelikuks, aga mina mitte. Et ma ei leia kunagi oma kohta päikese all. [...]
Täna lugesin Washington Posti artiklit Leelah Alcornist. 17-aastasest noormehest, kes juba väikesest peale tunneb, et kõik pole päris nii, nagu peaks. Et ta on maailma sündinud vales kehas. Poisina, mitte tüdrukuna. Nii võtabki Josh endale nime Leelah ja püüab jäämägede vahel oma kohta leida. [...]
Seisan kõnniteel ja tunnen kuidas vihmapiisad mulle pähe kukuvad. Vaatan, kuidas tühjal tänaval vihm helehalli asfaldi pisitasa tumedaks võõpab. Kuulan piiskade krabinat teepervel. Loodus nutab. Ja mina olen tema pärast samuti kurb. [...]
Ma pole T.-d vist oma viis aastat näinud. Eile aga ilmus ta välja ja hakkas minuga juttu ajama. Küsis, kuidas mul läheb. Mille peale ei osanud ma suurt midagi kosta. Kui sa pole kedagi pool kümnendit näinud, ei sobi kohe virisema ja vinguma hakata. Ütlesin lihtsalt, et läheb nagu tavaliselt. [...]
Ma pole pikka aega midagi kirjutanud. Terve nädal on juba mööda läinud. See on lausa igavik. Aga midagi pole teha, tahtsin oma reisipäeviku üle vaadata ja viimased osad avaldada. [...]
Seisan Piazza del Duomol. Vaatan kirikut, mis kevadpäikese käes heledalt särab. Inimesi, kes tema treppidel istuvad. Tuvisid, kes nende jalge ees tiirutavad. Araablasi, kes mõne euro eest turiste tuvisid söötma meelitavad. Kohalikke, kes tempokalt üle väljaku tõttavad. Naudin suurlinna saginat. Elu, mis siin igal sammul pulbitseb. Sooja kevadilma, mis tuju [...]
Nägin Milanos jalutades juhuslikult reklaamplakatit, mis kutsub vaatama näitust Leonardo da Vincist. Olen alati imetlenud tema maale ja leiutisi ning seepärast üsna elevil võimalusest suurmeistri töödega pisut lähemalt tutvust teha. Näitus asub Vittorio Emanuele galerii Piazza della Scala poolse sissepääsu juures. Plaanin, et käin seal hommikul mõne tunniga ära ning [...]