Muutsin oma eelmise postituse pealkirja ära. Juba eile, kui seda avaldatuna lugesin, tundsin, et pealkiri ei saanud õige. Et see röövib jutukeselt kogu ootamatuse ja üllatuse. Kahetsesin, et pealkirjale kohe piisavalt tähelepanu ei pööranud. Aga mis teha, olin loo juba avaldanud ning kohe seda muutma tormata oleks minu arust olnud taktitu. Kui aga täna hommikul ärgates pealkiri mind uuesti häirima hakkas, otsustasin, et õhtul püüan midagi sobilikumat välja nuputada.
See on nii minu moodi. Isegi oma kirjutatud laused ja mõtted ei anna mulle rahu. Ärritav pole mitte sisu, vaid just vorm. Mitte see, mida ma öelda tahan, vaid viis, kuidas ma seda teen. Olen tihti rahulolematu, sest kõik ei tundu teps mitte nii nagu ma soovin. Ikka on mõni sõna vales kohas, mõni kirjavahemärk üle või puudu. Puudused võivad paista tühised, kuid mind need häirivad, sest tunduvad moonutavat mu mõtet. Jah, see vorm siin on küll parem kui kõik varasemad, kuid ikkagi tajun tema piiratust. Ahistavaid raame, mis avalduvad kirjatähtede sihvakates kuid paindumatutes kammitsetud kehades.
Ma ei ütle, et ma olen kirjaoskamatu. Ka ei karda ma, et mu mõte kuskile päris ära kaob. Küll aga olen ma ebaobjektiivselt halastamatu, subjektiivselt karm oma tekstide vastu. Kuigi ma ei pelga mõtte kadumist, ängistab mind võimalus, et see võib olla moonutatud. Et ma ei suuda seda piisavalt detailselt, küllaldaselt õiglaselt ja tõetruult, enesele liiga tegemata välja voolida. Liiga sageli tajun pärast vaimuvälgatuse kuju vormimist veel lõpetamata ideede savi oma küünte all. Ning mul on tunne, et just need pudemed on nimelt need komad ja punktid, mis veel puudu on.
Inimestega suheldes tunnen tihti samamoodi. Vaatamata minuteid või isegi tunde kestnud vestlusele poleks ikkagi justkui kõik veel öeldud. Et mu jutukaaslane ei mõista mind. Ei adu, mida see vestlus mulle tegelikult tähendab. Kui oluline kõnealune teema minu jaoks on. Ma tahaks seda aiva meelde tuletada. Korrata juba korratut. Veel ja veel. Vaadata mõtet paremalt ja vasakult. Ülevalt ja alt. Eest ja tagant. Ning siis uuesti otsast peale. Kuni lõpuks hakkab endalgi imelik ja teistel seda enam.
Mõnikord läheb kõik päris allamäge. Mu idee paistab nii suur, või hoopiski suurejooneline, et seda välja öelda tundub võimatu. Sedasi võin ma pikalt ümber pudrukausi käia; jäädagi käima, isegi kui sisu juba ammu jahtunud on. Sisustan aja tühjast-tähjast lobisedes ja oluline jääbki välja ütlemata. Pärast aga ei jõua ära kahetseda. Või siis ütlen selle välja täiesti ebasobival hetkel. Oma suurimaks kurvastuseks saan siis vastuseks midagi ebamäärast või, mis kõige hullem, hoopis viisaka keeldumise.
Kommentaarideski läheb sageli mu mõte vormis kaduma. Täna kirjutatud laused tunduvad homme naeruväärsed. Vahel saan alles hiljem aru, et mind võib mõista mitmeti või solvab kirjapandu kedagi. Tegelikult ei mõelnud ma ju üldse nii. Ma selgitaksin, täpsustaksin, kuid ka see tundub piinlik. Igasugune edasine vestlus valab vaid õli tulle ja muudab olukorra veel ebameeldivamaks. Niisiis olen parem vait ja kirjutan ainult siin. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, ärgu lugegu. See on minu maailm ning ainus, kes siin kindlasti olema peab, olen ma ise. Ülejäänutel on vaba voli tulla, kui meeldib, ja minna, kui ei meeldi.
Ju ma siis olengi lihtsalt üksik pingviin, kes kohe kuidagi ei oska inimestega suhelda.