maailm
Tühi ekraan, valge paber, on nii hirmutav. Seda jõllitades kaob igasugune mõte sügavale ajukumeruse taha. Pea on tühi ja ise olen ka tühi. Nii koletislikult võib mõjuda puhas leht. [...]
Jalutan mööda puudega palistatud väikelinna tänavat. Asfalt on peaaegu valgeks kulunud, kuid rööpaid ega haigutavaid auke ei paista. Kõnniteed ei ole, nii et üksikud vastutulijad jalutavad oma poekottidega sõidutee servas. Sellest polegi suuremat lugu, sest autosid kohtab siin vaid hommikuti ja õhtuti, kui nooremad ja aktiivsemad kümmekonna kilomeetri kaugusele maakonnakeskusesse [...]
Ma naudin praegust aastaaega. Jahedat tuult ja päikesepaistet. Helesinist taevast ning lumivalgeid pilveräitsakaid, mis seal ripuvad. Mulle meeldib hommikune kargus, ärkava looduse lõhn. Püüan varem tõusta, et sellest rohkem osa saada. [...]
Sinka-vonka mööda teeserva longib ta minu poole, pikk kohev saba kaarutamas kõnniteeäärset niitmata rohtu. Kasukas on kevadiselt helepruuni-valgekirju, karv helgib loojuva päikese kuldsetes kiirtes. Käpad ning koon on pisut tumedamad ja punakamad, selg see-eest üsna hall, suu ja sabaots aga hoopiski valged. Ta on linnast ja tsiviliseeritud, mööda kihutavad autod [...]
Igal hommikul võtan ma taskust välja uue päeva. Õhinal ja täis lootusi hoian teda peopesal. Päev sädeleb heledalt ja lõhnab nii ahvatlevalt. Kevaditi maikellukeste ja toomingate järele. Suviti hommikuse kaste ja värskete maasikate järele. Sügiseti niiske mulla ja riisikate järele. Talviti aga karge lume ja kuuseokste järele. [...]
Minu ees veab soomlasest naisturist voorimeheliku visadusega enda järel kogukat sinist ratastel reisikohvrit. Ülima püüdlikkuse ja osavusega manööverdab ta kõnniteel olevate poriloikude vahel. Sikutades seda üle tänavasse uuristatud äravoolukraavide ning kõrge äärekivi, mõtleb ta kindlasti, et miks need tänavad küll nii jubedad peavad olema. Ka mina mõtlen sama, kui üle [...]
Ronin mööda järsku kivitreppi üles mäkke. Astmed on niisked ja pisut libedad. Punane trepikäsipuu helgib märjalt. On pime hilissügis. Tunnen tema külma hingust oma kuklas. Minu ees ronivad turistid peatuvad ja teevad fotosid. Meist allpool laiub linn oma siugjate tänavate keeruka rägastikuga. Näen all sibavaid inimesi ja vuravad autosid. Kõigil [...]
Vabadus on hea asi. Tore on olla oma aja ja asjade peremees. Otsustada ise, millal minna ja millal tulla. Mida teha ja mida mitte teha. Kas üldse midagi teha või jätta hoopis kõik saatuse hooleks. Loodus on iseorganiseeruv süsteem, kus kõik nurgad lõpuks ikkagi maha lihvitakse ja ka kõige ebasobivamad [...]
Käisin septembri lõpupoole K. sünnipäeval. Ma polnud teda teab mis ajast näinud. Nüüd on ta juba ligi aasta uues kohas tööl olnud. See kohe sobib talle. Ta tunneb end seal hästi, on rõõmus ja rahulolev. Minul jällegi on tema pärast hea meel. Veidi ka seetõttu, et kui ta aasta eest [...]
Kadedus poeb hinge, kui kellelgi läheb hästi. Kui kedagi soosib juhus. Kui keegi särab edust, õnnest või rahulolust. Siis poeb aju kurdude vahele nukker mõte, et miks minul nii hästi ei lähe. Miks minul kunagi ei vea. Miks teistel läheb palju paremini kui minul. [...]