juuni 2016
Mu pea on täiesti tühi. Nii tühi, et lausa kõmiseb. Mitte ühtegi huvitavat mõtet ei uita seal ringi. Liigun justkui poolunes. Kulgen masinlikult edasi, süüvimata, mõtlemata. Üks päev asendub teisega. Nädalast saab järgmine. Kuust kuu. Ikka edasi, kuni ma lõpuks ärkan. Kui ärkan. Loodetavasti ikka ärkan. [...]
Jalutan mööda puudega palistatud väikelinna tänavat. Asfalt on peaaegu valgeks kulunud, kuid rööpaid ega haigutavaid auke ei paista. Kõnniteed ei ole, nii et üksikud vastutulijad jalutavad oma poekottidega sõidutee servas. Sellest polegi suuremat lugu, sest autosid kohtab siin vaid hommikuti ja õhtuti, kui nooremad ja aktiivsemad kümmekonna kilomeetri kaugusele maakonnakeskusesse [...]
Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas aeg voolab. Monotoonsete tilkadena kukuvad sekundid mulle pea peale ja libisevad mööda nägu alla. Piiskadest tekivad ajanired muudavad mu põse triibuliseks. Ise ma seda ei näe, kuid see-eest tunnen iga rakuga. Nad libisevad mööda mind alla ja kaovad lõpuks jäljetult. Võib-olla on need hoopis [...]
Läbi kahekordse räpase klaasi tuhisevad mööda elektripostid, puud ja majad. Tajun kerget monotoonset õõtsumist. Ühetaolised metalsed kolksatused kindla intervalli tagant. Ma olen rongis. Pruunil kunstnahksel vastaspingil istub seljaga sõidusuunas tundmatu vanem mees ja magab. Tema pea kõlgub edasi-tagasi rongi kõikumise rütmis. Aeg-ajalt kolksatab see kergelt vastu vaguniseina. Mehe und ei [...]
Mõtted uitavad mööda pead ringi ja otsivad väljapääsu. Nad on minu peas vangis. Nii väga tahaks ma neil minna lasta. Nad lähevadki, kuid mingil imelikul põhjusel jõuavad veidi aja pärast ringiga tagasi. Koputavad mu kolbale ja nõuavad tüütu järjekindlusega enda sisselaskmist. [...]
Ma naudin praegust aastaaega. Jahedat tuult ja päikesepaistet. Helesinist taevast ning lumivalgeid pilveräitsakaid, mis seal ripuvad. Mulle meeldib hommikune kargus, ärkava looduse lõhn. Püüan varem tõusta, et sellest rohkem osa saada. [...]
Sinka-vonka mööda teeserva longib ta minu poole, pikk kohev saba kaarutamas kõnniteeäärset niitmata rohtu. Kasukas on kevadiselt helepruuni-valgekirju, karv helgib loojuva päikese kuldsetes kiirtes. Käpad ning koon on pisut tumedamad ja punakamad, selg see-eest üsna hall, suu ja sabaots aga hoopiski valged. Ta on linnast ja tsiviliseeritud, mööda kihutavad autod [...]
Igal hommikul võtan ma taskust välja uue päeva. Õhinal ja täis lootusi hoian teda peopesal. Päev sädeleb heledalt ja lõhnab nii ahvatlevalt. Kevaditi maikellukeste ja toomingate järele. Suviti hommikuse kaste ja värskete maasikate järele. Sügiseti niiske mulla ja riisikate järele. Talviti aga karge lume ja kuuseokste järele. [...]
Püüan ette kujutada, kuidas tühjus välja näeb. Mitte lihtsalt tühi ruum, vaid täielik tühjus. Selline, kus pole üldse mitte midagi. Ei asju ega inimesi. Kus keegi ei hinga ja midagi ei kasva. Kus puudub õhk, armastus, mure ja rõõm. Kus pole valgust, isegi mitte pimedust. Heal juhul võib pikal vaatlemisel [...]