Sinka-vonka mööda teeserva longib ta minu poole, pikk kohev saba kaarutamas kõnniteeäärset niitmata rohtu. Kasukas on kevadiselt helepruuni-valgekirju, karv helgib loojuva päikese kuldsetes kiirtes. Käpad ning koon on pisut tumedamad ja punakamad, selg see-eest üsna hall, suu ja sabaots aga hoopiski valged. Ta on linnast ja tsiviliseeritud, mööda kihutavad autod teda ei kohuta. Nende vuhisemise peale ei pööra ta isegi mitte pead. Enesekindlalt, siht silme ees, jalutab ta teepervel.
Elu on tema vastu karm olnud, kuid sellest on ta auga välja tulnud. Tõenduseks oma kunagisest südikusest liipab ta pisut vasakut tagakäppa. Minu juurde jõudes peatub ta kõhklevalt. Mineviku halvad kogemused on ta võõraste vastutulijate suhtes ettevaatlikuks teinud. Umbusklikult viskab ta pilgu minu poole ning pöörab igaks juhuks teest pisut kaugemale kõrge rohu sisse. Tasahilju jätkab ta valitud teed, mis paksu heina sees on üsnagi ebamugav.
Seisan liikumatult ja ootan. Minu tardumusest julgust saades ronib ta tagasi kitsale niidetud mururibale asfaldi ääres. Ta seisatab veelkord ja vaatab mulle otsa. Tõmbab koonuga läbi õhu, püüdes aru saada minu olemusest ja kavatsustest. Seejärel pöörab ta pead ning silmitseb tuldud teed, justkui kaaludes, kas rada on ikka õige ning tulemine vaeva väärt. Otsusele jõudes heidab ta mulle viimase pilgu ning ratsutab kergelt longates mööda teeperve edasi, pikk kohev saba sirgelt selja taga kurssi hoidmas.
Ootamatust kohtumisest lummatuna saadan teda pilguga ning vaatan, kuidas ta kaugenedes vähehaaval väikeseks täpiks kahaneb ning loodusega ühte sulab.