Sinine taevas, mõni üksik valge pilveriba vaikselt hõljumas. Jõgi, tumesinine, voolab kiiresti kivist sillasammaste vahel. Põõsad on juba rohelised, puud alles kikitavad hiirekõrvu. Siin-seal on võililled pea välja pistnud ja uudistavad ümbrust. Veel ei ole muruniiduk neid giljotineerida jõudnud.
Üksik jooksja, higist märja t-särgiga promenaadil, klapid kõrvas, et mitte linnulaulu kuulda. Noor ema lapsevankriga, ninapidi telefonis, et mitte kevadet märgata. Kaks röökivat asotsiaali teineteise peale karjumas, teismelised pealtvaatajad naerukrampides. Jalgratturid tuhisevad mööda, päikeseprillid ees, näod päikesest punased.
Kallasrajal jalutab vares, uurib, kael õieli, ümbrust. Kas siin ka miskit süüa on? Tuul veeretab plastpudeli äratallatud mullahunniku otsast alla. Lind taganeb paar sammu, vaatab kahtlustavalt ringi ja tõuseb lendu. Joodikud kisavad ikka veel.
Turvafirma auto saabub tolmu üles keerutades, kaks paksudes tunkedes kiilaspead astuvad välja. Higi leemendab katmata pealael. Joodikud vaikivad, noored longivad eemale. Puu otsa põgenenud vares kraaksatab kolm korda. Tõuseb õhku, võtab suuna vastaskalda poole. Turvamehed ronivad tagasi autosse. See kord ei olnudki midagi teha. Etendus on lõppenud.
Jõgi sätendab päikese käes. Kaldale ilmunud kalamees viskab landi vette ja paneb suitsu põlema. Iial ei tea, kas täna näkkab või ei. Ratturid tuhisevad uuesti mööda. Uus ring. Joodikud on ära leppinud. Lepituseks korgitakse lahti õllepudel. Uus ring.
Istun jõe kaldale sätitud puidust pingile. Palk on soe ja sile. Puit lõhnab värnitsa järele. Linnulaul ja jõe loksumine summutavad linnakeskuse müra. Päikese ere valgus paneb silmi kissitama. On esimene tõeliselt soe kevadpäev ja mul on hea meel, et ma olen siin.