Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Päev

Igal hommikul võtan ma taskust välja uue päeva. Õhinal ja täis lootusi hoian teda peopesal. Päev sädeleb heledalt ja lõhnab nii ahvatlevalt. Kevaditi maikellukeste ja toomingate järele. Suviti hommikuse kaste ja värskete maasikate järele. Sügiseti niiske mulla ja riisikate järele. Talviti aga karge lume ja kuuseokste järele.

Tõstan päeva silmade kõrgusele ja uurin teda igast küljest. Päev niheleb ja kutsub tegutsema, süstib minusse teotahet ja energiat. Õhutab toimekusele. Reipalt pistan päeva põue ja lahkun kodunt maailma parandama.

Märkamatult jõuab kätte lõuna. Söögipausi ajal meenub mulle põues olev päev. Võtan ta välja ja vaatan teda uuesti igast küljest. Kavalalt pilgutab ta mulle oma ainsat silma. Kõik ei ole veel kadunud. Õhtu on alles kaugel, aega veel on. Küll jõuab kõik plaanitu ja mitteplaanitu teoks teha. Äkki isegi välja jalutama minna. Tunda rõõmu maikellukestest, maasikatest, riisikatest ja kuuseokstest. Lõpetan lõuna, pistan päeva taskusse ja süvenen oma tegemistesse.

Koju jõuan alles hilisõhtul. Oimetuna ja hingetuna vajun tugitooli. Mingi arusaamatu ebamugavus taskupõhjas rõhub mind. Mulle meenub mu päev. Ägisedes ja torisedes kougin ta välja. Vaatepilt on kurb ja hale. Päev on jäänud vanaks ja väetiks. Värisedes ja lõdisedes istub ta nukralt mu peopesal ja vaatab kuhtunud pilguga mulle otsa. Temast pole enam palju järele jäänud. Kogu särtsakus ja entusiasm on kadunud.

Päeva ainsa silma peegelduses näen oma tegemisi ja toimetamisi justkui kinolinal. Kaadrid minu päevast kerivad end mu silme alt läbi. Tehtud on palju, aga jõutud pole kusagile. Tulemus on tühine, hommikul plaanitud suured saavutused seisavad õhulossidena varemetes. Päev on kurb ja mina olen samuti. Ta tunneb end raisatuna, ärakasutatuna. Mina tunnen, et olen mulle antud hoolealusega kergemeelselt ja hooletult ringi käinud.

Nukralt vaatan, kuidas mu päev otsa saab. Kui läheneb südaöö, jääb värisev habras päev päris vaikseks. Väsinult paneb ta oma ainsa silma kinni ja jääb magama igavest und. Nukralt võtan oma eilse päeva kaissu ja uinun samuti. Enne lõplikku suikumist annan aga lubaduse, et hommikul käitun oma uue päevaga palju vastutustundlikumalt.