Ma pole pikka aega midagi kirjutanud. Terve nädal on juba mööda läinud. See on lausa igavik. Aga midagi pole teha, tahtsin oma reisipäeviku üle vaadata ja viimased osad avaldada.
Ikkagi jäi nii palju muljeid kirja panemata, nii palju detaile ütlemata. Näiteks kuidas ma õhtul Varennas järve ääres istusin ja pardiperega pizzat jagasin. Kuidas emapart saiatükke oma nokaga otse mu näpuvahelt haukas. Kuidas ta oma pea välja küünitas ning isegi kannatamatult üles hüppas, et palakest kätte saada. Nii naljakas oli tunda tema lameda noka mätsutusi oma sõrmedel. Ning tegelikult näksas ta mind õrnalt sõrmest isegi siis, kui mul midagi parasjagu anda polnud. Ju ta siis lihtsalt kontrollis. Või hoopis nurus lisa. Kes seda teab. See oli vapustav õhtu.
Või see kuidas Albergo Montecodeno pererahvas mind hommikuti kuninglikult toitis. Perepoja praetud muna ja peekon teeb inglastelegi silmad ette. Mõni ime, et ma pärast tohutut hommikusööki terve päev midagi süüa ei tahtnud. Ning kui viisakas ja lahke oli mamma. Kuigi ta inglise keelt ei osanud, suutis ta sõnatult vaid grazie ja prego abil mu olemise nii meeldivaks teha.
Aga võib-olla polegi see kõik nii oluline. Öeldakse, et detailid kipuvad lämmatama, rikkuma head maitset. Olgu see buklett siis täpselt nii täiuslik nagu ta sai. Ja ma arvan, et ta sai päris täiuslik. Edasine on talletatud kõik mu meeltes. Üks on kindel, ma olen tõeliselt tänulik selle aja eest, mida Itaalia minule pühendas. Nagu ma ei kahetse sugugi seda aega, mida ma temale pühendasin. Loodan, et kohtume kunagi veel.
Püüan end nüüd natuke koguda ja muljetele mälestusevaiba peale tõmmata. Nii kirevad ja erksad on nad veel. Tegelikult ammutan ma neist energiat, millega kevadväsimuse ja sellest õnnetust kellakeeramisest tekkinud unisuse vastu võidelda. Küll kõik varsti jälle igavaks ja halliks muutub.
Eks püüan nüüd vahepealseid päevi ka pisitasa siin kokku võtta.