mina
Käisin septembri lõpupoole K. sünnipäeval. Ma polnud teda teab mis ajast näinud. Nüüd on ta juba ligi aasta uues kohas tööl olnud. See kohe sobib talle. Ta tunneb end seal hästi, on rõõmus ja rahulolev. Minul jällegi on tema pärast hea meel. Veidi ka seetõttu, et kui ta aasta eest [...]
Viimasel ajal on jälle nii kiire olnud, et pole siia jõudnud. Pika päeva videvikus koju loivates on aju nii väsinud, et ei viitsi ühtegi soravat lauset valmis vormida. Pole viitsimist nokitseda teksti kallal, lihvida ja poleerida seda. Isegi kui see on vaid minu mõtte ja seisundi peegeldus. Isegi kui ma [...]
Kadedus poeb hinge, kui kellelgi läheb hästi. Kui kedagi soosib juhus. Kui keegi särab edust, õnnest või rahulolust. Siis poeb aju kurdude vahele nukker mõte, et miks minul nii hästi ei lähe. Miks minul kunagi ei vea. Miks teistel läheb palju paremini kui minul. [...]
Vaatan maakaarti ja mõtlen, et kuhu järgmisena rännata võiks. Veeta nädalakene kusagil soojas paigas. Külastada mõnd uhket linna ja nautida selle saginat. Istuda kohvikus ja tunda end maailmakodanikuna. Või hoopis peatuda mõnes väikeses külas ja imetleda sealset kaunist loodust. Ajada kohalikega juttu. Matkata looduspargis, ronida mõne mäe otsa. Vaadata kõrgelt [...]
Mõned ütlevad, et nad pole üldse hommikuinimesed. Teised jälle, et nad kohe kindlasti ei ole õhtuinimesed. Kolmandad väidavad, et mingeid hommiku- ega õhtuinimesi polegi olemas, kõik on harjutamise asi. Tuleb lihtsalt mõistlikul ajal magama minna ja saabki hommikul varem üles. [...]
Püüan ära kasutada energiat ja teotahet, mida suvepäike minusse laadis. Ehk õnnestub ükskord välja rabeleda sellest üksluisest letargilis-melanhoolsest argipäevast ning avastada kivi all peituv sügavam mõte. Enesedistsipliini nõuab igasuguse muutusega kohanemine kindlasti. Ei tohi end häirida lasta väikestest tagasilöökidest ja ebaõnnestumistest, mis siin-seal salakavalalt peidus on ja näljastena oma saaki [...]
Ammu pole ma midagi kirjutanud. Tundub, nagu oleks terve igavik mööda läinud sellest ajast, kui ma viimati siin käisin. Õhk on kopitanud, tähtedelt ja sõnadelt viimases reas pudeneb tolmuterakesi. Tajun ämblikuvõrgu peeneid niite ridade vahel. Ämblikku ennast pole aga kusagil näha. Ju on ta üksilduse ja kurbuse kätte hinge heitnud. [...]
Ma sulasin ära. Muutusin väikeseks veeloiguks. Peagi kaob aga seegi. Ja siis ongi kõik. Tühjus. Varahommikune udu. Vaikus. Keegi ei pane tähele et loik kadunud on. Kui panebki, siis vaid rõõmustab. Ei pea ümber tiirutama. Kingad ei saa märjaks. Keegi ei saa vett pritsida. Keegi ei saa pori pilduda. Nii [...]
Muutsin oma eelmise postituse pealkirja ära. Juba eile, kui seda avaldatuna lugesin, tundsin, et pealkiri ei saanud õige. Et see röövib jutukeselt kogu ootamatuse ja üllatuse. Kahetsesin, et pealkirjale kohe piisavalt tähelepanu ei pööranud. Aga mis teha, olin loo juba avaldanud ning kohe seda muutma tormata oleks minu arust olnud [...]
Istun ja vaatan akna taga hiilivat kevadet. Hommikune vihm on järele jäänud ning päike piilub pilve tagant. Väliterrass teisel pool klaasi läigib märjalt. Kevadine jahe tuul pole suutnud seda veel ära kuivatada. [...]