Mina. Kui lihtne sõna see keeleliselt on. Kõigest kaks silpi. Ja kui sedagi liiga palju, võib lihtsalt ma öelda. Mina kirjutan. Mina naeran. Ma söön. Või hoopis lihtsalt… Ma. Enda olemasolu konstateering, seejuures vääramatu. Sest kui juba midagi enesekohast öelda, siis ilmselt peab ütleja ju ise eksisteerima. Teistpidi oleks mõttetu. [...]
Mu pea on igasugu mõtteid täis. Vahel on neid nii palju, et tekib tunne, nagu tahaks see lõhkeda. Et mõtted ei mahu pähe ära. Nad keerlevad seal, kuid väljapääsu ei leia. [...]