Mõni küla on nii vaikne ja tühi. Teine jälle elanikke ja lärmi täis.
Mõni küla on imepisike ja peidus paksu metsa sees. Teine jälle ilmatuma lai, ümber vaid lagedad põllud ja heinamaad.
Mõnes külas elab ainult üks vana memm või taat. Teises aga mitu noort kilkavate lastega peret.
Mõnes külas kustutatakse ööseks tuled. Teises pole elektritki.
Mõnes on keset küla kivist kõrge torniga kirik, helkiv kiiver peas. Teises vaid väike pehkinud katusega kaev, ämber kuklas.
Mõnes on sillutatud kõnniteed. Teises vaid sügavad porised rattajäljed.
Mõnes haugub iga maja juures koer. Teises ulub lagunenud räästas tuul.
Mõnes liiguvad autod ja traktorid. Teises jalgrattad ja hobused.
See kõik polegi oluline. Igas külas on midagi.
Iga küla on omanäoline ja kordumatu. Tulvil oleviku hõngu ja mineviku mälestusi.
Kuni seal keegi veel elab. Kuniks vaid keegi seal elab, elab küla ka.