Seisan kitsal hämarduval vanalinna tänaval. Hilissügis on esimese lume ära sulatanud. Niiskusest läikiv munakivisillutis joonistab maha mustade jämedate joontega ruudustiku. Hüplen kivilt kivile, nagu hulguksin miiniväljal. Või on see hoopis laevade pommitamine ning ma püüan tabada viimaste tee-ehitajate peidetud saladuste laekaid. Püüan vältida tumepunaseid ristkülikuid, sest need tunduvad ohtlikud. Verega ülevõõbatud kivid. Ühele sellisele astudes võib kivi sillutisse vajuda ning vallandada koletise, mis mind endasse neelab. Ei, parem on punastele munakatele mitte toetuda.
Võib-olla olengi juba ära söödud. Linn on justkui meeletu tuld purskav draakon, mis öösiti mitmete kilomeetrite taha helendab ja kuuldavalt uriseb. Või on linn hoopiski tolle elaja sisikond oma täies hiilguses. Tänavad on kui eluka soolikad, mida mööda liigub kõik õgitu. Inimesed on draakoni toidupalakesed. Liiklusmürin ja vingugaas aga seedimisel tekkiv korin ja puhitus. Mis aga soolikatänavate sillutise all torudes voolab, sellest ei taha ma parem mõeldagi.
Linn-sisikond imeb nõrgad inimesed endasse. Jooksutab ohvreid ringi mööda oma tänavasoolikaid. Pigistab neist välja elumahlad, kuni järele jäävad vaid klaasistunud silmadega sihitult kulgevad tühjad kestad. Nad pannakse istuma autodesse ja kihutatakse korina, vilina, krooksude ja puhituse saatel sisikonnast välja. Otsemat teed pimedusse, põlislaante ja soode vahele. Eemale valgusest, soojusest, mobiililevist ja Internetist.
Enamik neist säärases metsikuses ellu ei jää. Värske õhk mõjub lämmatavalt, vaikus kurdistavalt, pimedus silmipimestavalt. Klaasistunud silmadega zombit tabab šokk. Elu väljaspool sisikonda ja soolikaid on hoopis midagi muud. Ühel keskpärasel draakoniväljaheitel on võimatu sellega kohaneda.
Ma ei tea, kas mina suudaksin õhu, vaikuse ja pimedusega harjuda. Kardan, et hakkan nägema nägemusi ning kuulma kuulmisi. Arvan, et mind tabab luulude tulv, hallutsinatsioonide virvarr. Loodetavasti see mind päris hulluks ei aja. Tunnen end siin kitsukesel tänaval juba praegugi poolearulisena.
Ainus võimalus teada saada, mis tulevik toob, on ise järele vaadata. Pean avama värava tundmatusse ja astuma pimeduses esimese sammu. Kõheldes ja hirmust värisedes toetan varba munakivisillutisest väljaturritava tumepunase tänavakivi peale ja jään oma saatust ootama.