Ma hõljun kuskil maa ja taeva vahel. Aju on päevast väsinud, aga mõtted komberdavad ikka edasi. Loivavad ja liipavad mu peas ringi. Mõtelda ei jaksa, aga lõplikku rahu ka pole. Vahel nimetatakse seda ärevuseks. Mingi kell tiksub pidevalt kuklas. Tik-tak. Tik-tak. Tik-tak.
Kui praegu magama minna, siis uinumisega vist probleeme poleks. Aga ma ei saa, sest nälg tahab kustutamist. Kui ikka terve päeva midagi söönud ei ole, siis on öine külmkapi külastus garanteeritud. See aga pole mulle mitte üks raas hea. Sama halb nagu hilja õhtul võileibade vitsutamine. Tähendab, tuleb midagi mõistlikumat kokku keeta. Nii ta siis podiseb ja pulbitsebki seal potis, sel ajal kui mina siin tähti sõnadeks kokku lükin.
Pärast sööki saabub rammestus. Päeva sündmused kaugenevad, vajuvad udusse. Tiksumine peas jääb aeglasemaks, vaiksemaks. Tik. Tak. Paus. Tik. Tak. Paus. Subjektiivne reaalsus vahetub pisitasa sürrealistliku irreaalsusega. Mõtete selged vormid muutuvad abstraktseteks kujunditeks. Kõik taandub, kahaneb ja hääbub imepisikeseks tombuks. Tunnen, et ühes sellega muutub mu füüsiline keha metafüüsiliseks ja rändab-lendab ringi kuskil teises dimensioonis, teises ajas ja ruumis. Kuulen hingamist, ent ma pole kindel, kas see õhk liigub minus või kusagil mujal.
Hulbin ringi mööda pimedust. Sõuan kätega aeglaselt tema tumedates voogudes. Vähehaaval vajun järjest sügavamale. Upun selles üüratus mustas eetris. Ma lasen sellel juhtuda, alistun oma saatusele. Vastu hakkamiseks pole mul jõudu ega ka tahtmist. Tunnen kuidas ma lahustun, pudenen koost. Kopsud lakkavad toimimast. Veri peatub soontes. Ükski lihas ei tõmble. Ükski närv ei tööta. Tiksumine mu peas on vaikinud. Vahetult enne mõtte lõplikku peatumist jõuab minuni selle päeva viimane tõde.
See on uni.
Head ööd.