Eestis tunnen end lämbuvat. Siin on midagi, mis sööb ära kogu mu energia ja elurõõmu. Argipäeva rutiin tapab positiivsuse ja loovuse, muudab mind lihtsalt robotiks. Päevad lähevad, kogu aeg on hirmus kiire; tööd on palju, kuid ometigi asjad ei edene ja tootlikkus on väike. Selline keskmise eestlase elu. Aeg möödub ja oma tegemistes on raske midagi innustavat leida.
Vahest seepärast peangi ära käima. Lendama, purjetama või veerema kuhugi teise riiki. Kaugus polegi väga oluline, kuigi lähipiirkondadest püüan hoiduda. See oleks justkui oma maja naabrile küllaminek. Vaheldus küll, kuid siiski piisavalt argine, et end rutiinist välja rebida. Pigem ikka kuskile natukene kaugemale, kus kultuurierinevused suuremad, kliima ja inimesed teisemad.
Tunnen end seal nagu kala, kes on oma vanast umbekasvanud ahtast akvaariumist järsku värskesse vette pääsenud. Lämbumistunne kaob, energiat ja teotahet tuleb kuhjaga. Naudin kohalikku kööki, kohalikku loodust ja kohalikke inimesi. Vaatan oma ja Eesti asjadele veidi kaugema pilguga ning tunnen, et tegelikult pole see tiik nii väga rohtunud midagi. Pisut hoolitsemist oleks muidugi vaja, kuid väga hullusti asjad siiski pole. Näen, et igal pool on omad mured, omad raskused. See ühtaegu kurb ja lohutav tõsiasi annab mulle jõudu tagasi tulla ja edasi tegutseda.
Õige pea hakkab aga äng taas pitsitama. Midagi on siin ikkagi veel puudu.