Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Vaikne Varenna

Saabusin eelmisel õhtul rongiga Varennasse. See väike kaheksasaja elanikuga linnake asub Milanost tunnise rongisõidu kaugusel põhja pool Como järve ääres. Täpsemalt on jaama nimi Varenna-Esino, need kaks asulat on nii kokku kasvanud, et moodustavad ühtse terviku.

Hotelli leidmine oli lihtne. Kuigi mul kaarti polnud, läks paari tänavat mööda mälu järgi kohale orienteerumine ilma vaevata. Mind tervitas abivalmis ja lahke pererahvas. Inglise keelt räägib vaid perepoeg, vanemate pereliikmetega tuleb suhelda itaalia keeles. Mida mina muidugi ei oska. Saan siiski lihtsamate sõnade ning inglise-itaalia-hispaania-prantsuse segakeeles oma soovid edasi antud. Tahe mõista on mõlemapoolne ja kõik laabub hästi.

Täna käisin külalislahke asulaga tutvumas. Linn on pisike, järve kaldal lookleb vaid veidi suurem peatänav ning sellest pisut allpool jalakäijatele mõeldud kitsas tee majade vahel. Päris ranna ääres on punase metallipiirdega ääristatud mitte väga pikk promenaad. Sealt avaneb ilus vaade järvele ning vastaskaldal asuvale märksa suuremale Menaggio linnale.

Praegu pole veel turismihooaeg alanud ning seepärast liigub inimesi üsna vähe. Kohalikud kasutavad vaikset, kuid juba suhteliselt sooja aega igat sorti ettevalmistusteks. Mitmel pool on püstitatud tellingud, toimub segu valamine, betoneerimine, krohvimine, värvimine. Et kõik ikka selleks ajaks korras oleks, kui turistid saabuvad ja ilmad väga kuumaks lähevad.

Märkan vaikset külaelu ka sellest, et paljud poed ja restoranid suletakse varakult või pole neid veel üldse avatudki. Söögikohad, mis kohati pisut jahedat ilma trotsides siiski turiste meelitavad, on samuti tühjad. Vabu laudu leiab pea igas restoranis.

Astun sisse rannal asuvasse kohvikusse. Päike paistab soojalt, ilm on tuuletu, järv selge. Turistid eelistavadki kevadilma nautida ning enamik istub pigem kohviku ees olevate laudade taga ja ei püüagi end pressida siseruumi kitsikusse. Hõivan laua, mis asub vaid mõni meeter järvest. Tänavasillutis lõpeb kaldal paari astmega, laskudes enne veidi libamisi vee suunas. Kuulen järve loksumist kivide vahel.

Kohviku juues tatsab ligi pardipere. Pisut pelglikum kirju isapart ning üsnagi julge ja uudishimulik helepruun emapart. Viimane käib laua juurest laua juurde toitu küsimas. Seisatab muudkui istujate jalgade juures, ajab pea pikalt õieli ning vaatab nuruva näoga otsa. Isapart jälgib kõige eemalt ning prääksub samal ajal manitsevalt. Kui palake käes, siis ei jäta ka tema juhust kasutamata ning haukab sellest oma osa või nokib jäänuseid tänavasillutise vahelt.

Jään juttu ajama inglise keelt kõneleva paariga, kes, nagu hiljem selgus, on pärit Austraaliast. Nad on tulnud Euroopasse ringreisile ning otsustanud pärast neljapäevast peatust Como järve kaldal sõita edasi Veronasse. Uurin reisimuljete kohta ning saan vaid kiitvaid ja positiivseid vastuseid. Nad olid just saabunud teisel kaldal asuvast Menaggiost ning jäänud väga rahule. Otsustan ka ise järgmisel päeval mõnda teist linna uudistama minna. Hiljem kuulen mööda tänavaid lonkides mitmel pool inglise keelt ning jutu sees nime Sydney. Austraallasi on on siin küll päris palju.

Lõpetan oma kohvi ning kõnnin piki promenaadi tagasi. Kaljuseinal on taimed juba roheliseks tõmbunud, siin-seal õitsevad kollased ja tumesinised võõrasemad ning mõni üksik roosipõõsas. Laiguti on viinapuuväädid siiski veel lehitud, muutes oma usja võrgustikuga halli kiviseina pruunikaks. Ka pea kohal mäeveerul olev lehtla on veel oma talvises alastuses üsna kurblik. Mõne nädala pärast on siin kindlasti juba veel kenam.

Väikestes järvesoppides on libamisi vette laskuvale sillutisele vinnatud hulk presendiga kaetud paate. Need puhkeseisundis sõidukid annavad rannale veidi unise ja mahajäetud ilme. Vaatan järvele. Hülgehalli varjundiga vesi lainetab kergelt. Teisel kaldal kõrguvad alpide tumedad siluetid, lumemütsid peas. Arvasin, et sel aastaajal on lumepiir palju madalamal, kuid valged on vaid kõrgemate mägede tipud.

Üle järve saabub kiirel käigul praam. Ühendused suuremate linnadega teistel kallastel on head. Hoogne saabumine paneb ranna lähedal ankrus olevad paadid kõikuma ning järve promenaadi betoneeritud plaatide all valjult laksuma. Megafonid sadamas üürgavad saabuva praami marsruudi. Vilkalt manööverdab laev sadamasse, ankurdamine käib kiirelt ning õige pea on reisijad maabunud.

Järgmised reisijad peal, jätkab praam oma teekonda ning sadamas jääb taas vaikseks. Kohvikud rannas on tühjad, vaid ühe laua taga istub reisiseltskond ja arutab hoogsalt edasisi plaane. Kõmbin tagasi vaid mõnekümne meetri kaugusel asuvasse hotelli.


See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.