Otsustasin täna mäe otsa ronida. Tahan näha, mis sealt paistab. Ilm on imeilus, päike särab taevas ning ühtegi pilve pole näha. Natuke peletab tuul, mis on päris suur ja logistab mu hotellitoa aknaluuki. Kinnitan luugi paremini ja otsustan siiski ronima minna. Mu puhkus pole täielik, kui ma endale ühte matka lubada ei saa.
Sõidan praamiga Menaggiosse. Olen juba enne valmis vaadanud mõned matkarajad Monte Grona mäe jalamil. Kella panen käima oma tulbipuu juures. Siit alustada ja siin lõpetada tundub minu jaoks sümboolne. Mulle väga meeldib see puu. Enne teen veel mõned pildid, mis tänase parema ilmaga päris ilusad peaksid välja tulema.
Esimesed minutid mööduvad tuttavaid tänavaid pidi liikudes. Sama koolimaja, sama kosk, kivisild. Ent siis pööran paremale, tundmatule teele. Olen valinud ühe 17-kilomeetrise salvestatud raja, mis peaks viima Val de Sanagriasse. See org on tuntud oma kivisildade poolest. Ja kivisillad mulle teadagi meeldivad.
Suundun Piamuro asula poole. Pisut ekslemist mööda kohalikke külatänavaid ning püsivat tõusu ülespoole olen kohal. Siin saabub otsustamise koht. Kuna kell on veel üsna vähe, mõtlen teha pisut suurema ringi ning suunduda Rifugio Menaggio poole. See mägimajake asub kuskil 1400 meetri kõrgusel Monte Grona mäe otsas. Tõus on üsna ränk ning tegelikult ma ei loodagi sinna kohale jõuda. Lohutan end mõttega, et saan alati mõne teise raja valida, kui jõud otsa peaks lõppema.
Rirugioni jõudmiseks tuleb esmalt läbida Barna asula. See on väga armas mägiküla, vaikne ja rahulik. Jalutan peaväljakule, mille keskel on kaev. Vesi soliseb mitmest kraanist. Täidan oma joogipudeli ja võtan paar lonksu külma vett. See jahutab mõnevõrra. Väljas on väga palavaks läinud. Päike kütab üsna usinalt ning hoolimata sellest, et pakkisin kõik soojemad riided juba seljakotti, on mul ikkagi palav. Seda enam naudin kõrvaloleva helevalge kiriku jahutavat lähedust. Kiriku tagant jätkubki mu rada, mis viib ülespoole Il Castello suunas.
Püsiv ronimine. Rada pole raske, aga pidev tõus väsitab ja paneb südame kloppima. Peatun sageli, et hinge tõmmata. Pooleli jätmiseks on veel liiga vara, Castello asub vaid 835 meetri kõrgusel. Sinnani peaks ikka välja vedama. Rada on kivine ja leheräbune. Kuivanud oksad praksatavad mu jalge all katki. Üks murdunud ots tõuseb üles, mille otsa ma koperdan. Manitsen end okste peale mitte astuma. Ilm on väga soe, lausa palavgi. Tuult pole, vaid päike paistab kevadiselt. Tunnen kuidas kott mu selja märjaks teeb. Mis teha, asju on vaja kaasas vedada, tuleb see ebamugavus ära kannatada.
Castello juures tunnen esimest korda jahedat tuult. Läbi minu higise dressipluusi tundub see ebameeldivalt külm. Tuulevarju otsides liigun parem edasi ning jõuan peagi küla keskele. Siin on lakooniline infotahvel koos tähtsamate punktide ja nendeni jõudmiseks kuluva ajaga. Paraku ei asu ükski neist minu teekonnal. Kõmbin oma telefonis olevat kaarti silmitsedes edasi.
Loodus on siin väga kaunis. Heleroheline muru, mõned puud ja põõsad. Maastik voolib välja kõrgemad kohad, kus asuvad majad. Need on ümbritsetud okastraataiaga, suurem tarastamine oleks siin ilmselge mõttetus. Jalutan mööda ühe auto laiust asfaltteed üles mäkke. Tõus on tuntav, kuid mitte talumatu. Teen vahepeal lühikese peatuse, et küla kaevust oma veetagavara uuendada. Vesi on siin mägiselt külm ja selge, mineraalide tõttu kõrvalmaitsega, mis aga üldse ei häiri. Püüan joomisega piiri pidada, liigne veetarbimine ei ole mulle sellistel matkadel hästi mõjunud.
Mitme käänaku järel pöördun asfaltteelt kõrvale. Siit hakkab mu Rifugio Menaggio rada, tähistatud endiselt puna-valge-punase rajamärgisega. Kohe algab ka tõus. Ning mitte ajutine, vaid püsiv. Hiljem selgub, et kogu rada ongi kas püsiv tõusmine või laskumine. Mõlemad on ühtviisi väsitavad. Tõus koormab südant ja muudab pulsi väga kiireks. Laskumine väsitab jalgu ja põlvi. Eks pean rohkem oma keha kuulama, et mitte endale liiga teha. Kiire pulsi vastu aitab rahulikum ja ühtlane tempo ning peatuste tegemine. Eks püüangi nii toimida, kuid mäkkeronimise muudab see pikemaks. Mis teha, eesmärk on siiski tervena tagasi tulla. Kui peatust on vaja, siis tuleb seda ka teha.
Tõus on ränk. Võiks pigem olla järsem, et vahepeal tekiks võimalus taastuda, aga ei. Rada ronib ühtlaselt ülespoole. Pisut küll tiirutades, kuid siiski konkreetne pidev tõus. Eks näis, kaugele ma minna jaksan. Vahel kipuvad küll sammud sassi minema ning rajal lesivad kivid on kui minu jaoks sinna veeretatud, et nende otsa koperdada. Päris mitu korda on tunne, et enam ei jaksa. Et lihtsalt ei suuda edasi minna. Pärast pisukest puhkust aga tuleb energiat juurde. Söön ära kaasavõetud õuna; see kosutab päris hästi ja annab energiat.
Vaatan pidevalt telefonis olevat kaarti, et kui palju veel. Viimased sajad meetrid kulgevad ikka väga visalt. Aga nüüd peatuda ja tagasi pöörduda on ka mõttetu. Seda enam, et mind ahvatlevad imeilusad vaated, mis puude vahelt Como järvele ja kaugemal olevatele lumistele mäetippudele paistavad. Kui juba nii kaugele tulnud olen, siis võiks ikka pisut kõrgemale ära punnitada.
Rada on kohati väga kitsas. Vasakul kõrgub kaljusein, paremal järsk langus hõredate puudega. Püüan keskenduda rajale ja mitte ringi vahtida. Ajuti annab end tunda kõrgusekartus. Aga tagasi pöörduda ma ka ei taha. Ei, veel on liiga vara. Pealegi pole enam rifugioni palju jäänud. Pole midagi, tuleb vähehaaval edasi komberdada.
Kui mõni tühine laskumine ja laugem rajaosa välja arvata, on tõus pidev. See väsitab tohutult, muudab higiseks ja sunnib vett jooma. Jälgin südame tööd ja püüan seda mõõdukuse piirides hoida. Kott seljas hakkab järjest raskemaks muutuma. Ebameeldivust suurendab ka tuul, mis kõrgemale ronides aina tugevamaks ja külmemaks muutub. Iiliti on tunne, et see puhub minust täiesti läbi. Pealegi pole märg selg samuti see, mis säärast tuult väga tahaks.
Viimased meetrid rifugioni on rasked. Vesi on raja ära uhtunud, selle asemel on mingi mullavall ja lagunenud trepiastmed. Tuul on muutunud külmaks ja lõikavaks. Janu piinab. Otsustan peatumata majakeseni jõuda, et siis hinge tõmmata. Pole mingit tahtmist läbimärga kotti seljast võtta, et tuul minust täielikult läbi puhuda saaks. Ergutan end edasi ronima. Palju ei ole enam jäänud.
Lõpuks olen kohal. 1400 meetrit. Rifugio Menaggio. Üles terrassile minna ma ei jaksa, enne tahan hinge tõmmata. Valin majakese ees välja ühe puupaku, millel istuda. Mu kõrval on umbes sama kurnatud seisundis maas pikali teinegi matkasell. Silmad kinni, taastab ta oma jõuvarusid. Joon vett ning söön ära veel ühe õuna. Enesetunne paraneb märgatavalt.
Silmitsen ümbrust. Mu ees on väike heleroheline aas, millel kasvab paar puud. Aasa serval on pisike neljakandiline putka, mille otstarvet ma lähemalt uurima ei hakka. Ilmselt hoitakse seal küttepuid või muud tarvilikku. Teisel pool rohumaad on kaljuserv, mille tagant paistab Como järv. Ta on otsekui peopesal, kõik linnakesed on ilusti näha. Menaggio, Bellagio, Varenna, Fiumelate. Taamal kõrguvad Alpid, valged mütsid peas; nende lumepiir on otsekui joonlauaga tõmmatud. Sellise vaatepildi nägemine tasus ronimist! Söön oma õuna ja silmitsen linnu, lumiseid mäetippe ning mööda järve sõeluvaid paate. Hinges on õnn ja nauding sellest imelisest hetkest.
Tõusen ja uudistan rifugiot. Majake on helevalge, punaste metallist uste ja aknaluukidega, mis peaksid rändureid kaitsma kurja ilma eest. Teen tema ümber tiiru. Tagapool on näha tormituule rahmeldamise jälgi. Paar plekitükki ja prügikasti on pikali paisatud. Puhuti on tuul veel praegugi päris kõva ja külm. Jõuan tiiruga alguspunkti tagasi. Minust vasakul on kividest laotud nõu, kuhu niriseb torus t jääkülma, kuid väga selget mägivett. Postide ja puude vahele on tõmmatud paar pesunööri, millel laperdavad mõned räbalad ja nöörijupid. Ime, et tuul neid sealt veel lahti rebinud ei ole. Ronin terrassile tuulevarju otsima. Siin on mõned lauad ja plastmasstoolid. Neist kolm on hõivanud kolmemeheline itaallaste grupp, kes mind viisakalt tervitavad. Buongiorno! Vastan neile samaga.
Terrassil on hea soe. Päike paistab mõnusalt ning majake pakub head tuulevarju. Otsustan veel ka banaani ja mõne porgandi ära süüa. Pikaks peatuseks pole aega, kell näitab juba pärastlõunat ning mingit rada pidi on vaja enne pimedat alla tagasi pääseda. Imetlen taas minu ees laiuvat maastikku, mäetippe, järve. Võimas ja uhke tunne on nii kõrgel olla ja seda kõike siit kotkapilgul jälgida.
Täiendan veevarusid ja otsustan võimalikke radu uurida. Üks tee läheb täiesti vales suunas loodesse. Teine aga ronib mäeveerul lõuna poole. Siltidel on palju nimesid, kuid enamik ei ütle mulle midagi, oma kaardilt ma neid ei leia. Vaid kaks on tuttavad. Üks on Monte Grona 1736-meetrine tipp, kuhu ma minna ei plaani. Tuul on nii lõikav ja külm ning aeg pitsitab ka. Teine on Pizzo Coppa, mis minu teada on pisut madalam, 1420 meetrit, ja tupiktee. Kuna sinna on aga vaid veerandtunni jagu maad, otsustan siiski vaadata, et mis sealt ka paistab.
Teekond on minu jaoks kole. Mägironijale on see tühiasi, aga minusugusele entusiastile, kes pealegi veel kõrgust ka kardab, liig. Kitsas, alla poole meetri laiune ajuti kivisid täis pillutud rada vonkleb mööda mäekülge. Paremal kõrgub Monte Grona, vasakul on tühjus. Püüan alla mitte vaadata, pea hakkab ringi käima. Mõned korrad ikka seisatan ja teen pilte. Suudan vaatamata ebakindlusele ja ärevusele enda ees laiuvat ilu imetleda. Liikumise ajal vaatan pigem jalgade ette või mäe poole. Vaistlikult liigun külg ees, kobades käega rohututtide ja juurikate järele, lootuses neist vähemalt moraalset tuge leida. Varsti kerkib tee ülespoole ning tõuseb üle esimese mäeharja. Tuul muutub talumatuks. Külmad iilid sasivad kolletunud kidurat taimestikku ja tuuste.
Üle harja jõudes näen enda ees Pizzo Coppat. Minust vasakul paistab Lago di Como ja paremal Lago di Lugano. Olen jõudnud punkti, kus näen korraga kahte järve, millest üks asub Itaalias ning teine osaliselt Šveitsis. Ümberringi kerkivad lumised Alpid. Tõeliselt imeline paik!
Pizzo Coppale viib sama kitsas rada. Tipp on kohe otse ees, kuid külm tuul ja paiga kõledus mõjuvad hirmutavalt. Iilide käes laperdades ja kivide vahel varju otsides kaob igasugune isu sinna ronida. Samuti tundub, et edasiminek on mõttetu. Siin hargneb rada kaheks. Üks ronib otse läände Monte Grona tippu. Teine läheb viitade järgi samasse kohta, aga ringiga, suundudes esialgu loodesse. Kuna mul teise raja kohta kaardil igasugune info puudub, siis pean paremaks tagasi minna. Pärastlõuna muutub kiiresti õhtuks, läheb pimedaks ja külmaks ning sellises kohas niiviisi üksi seigelda ma ei taha. Lõikavalt külm on siin juba praegugi. Vaatan veel viimast korda mägesid, Coppat ja kahte järve. Talletan endas selle pildi koos mind valdava vaimustuse, hirmu, ärevuse, lõõtsuva tuule ja külmaga ning hakkan tagasi ronima.
Jõuan tagasi rifugioni ja siirdun allapoole, tuldud teed mööda tagasi. Tean, et ees ootab tuhat kakssada meetrit pidevat laskumist, mis järgmisel päeval valutavate lihastena end kindlasti meelde tuletab. Aga midagi pole teha. Vähemalt läheb see kiiremini, kui ülestulek. Kui ainult põlvedele liiga ei tee.
Tuul on veel hullemaks läinud kui enne. Ootan juba, et pisut madalamale mäe varju jõuaksin. Siis läheb küll palavaks, aga vähemalt kaovad need hulluksajavad iilid ära. Laskumine läheb tõesti ruttu. Loodan salamisi, et ehk leian mõne raja, mis Val Sanagra suunas läheb. See on suur org Menaggiost loodes, kust lootsin läbi põigata. Kahjuks ei suundu sinnapoole ühtegi matkarada enne valge kirikuga Barna küla mäe jalamil. Ega midagi, tuleb väike haak sisse teha.
Sanagra orgu jõuan parajasti siis, kui päike minust paremal läänes suure mäe taha vajuma hakkab. Pisitasa teeb päev ruumi õhtuvidevikule. Viimased päikesekiired kuldavad teises oru servas olevaid maju ja nende ümber laiuvad rohumaid ja põllulappe. Erkroheline loodus värvub soojaks ja kollakaks. Näen päikesekiiri peegeldumas majade aknaklaasidelt. Kõnnin mööda üsna lauget, pisitasa laskuvat rada. Minust paremal lookleb vulisedes ja kohisedes mägijõgi. Vesi otsib tuhatnelja tuisates teed alla järve poole.
Teel silman oru uhkust – kahte halli kivisilda oma kolmnurkse harja ja täiusliku võlvkaarega. Siin, mägede vahel väikestes külades loojuva päikese kuldses kumas tekitavad nad muinasjutulise õhustiku. Kuulen enda pea kohalt raja kohal olevast tarandikust hobuste nohisemist ja turtsumist. Kõrval tarandikus prääksuvad pardid. Üks hani tatsab nende seas ringi ja teeb kaeblikku häält. Jõe ääres takseerib mind uudishimulikult kohalik kass. Väike itaalia küla oma tuhande koduse pisiasjaga poeb mulle hinge.
Kitsa külatee suuremaks linnatänavaks kasvades edeneb allaminek jõudsalt. Kohad on tuttavad ning eksimist pole karta. Jõuan veel üsnagi valges tagasi oma tulbipuu juurde. Siit ma alustasin ja siin ma ka lõpetan. Väsinult ja hingetult istun puu alla puhkama. Panen kella kinni. Seitseteist kilomeetrit ja pisut rohkem kui seitse tundi. Kõrguste vahe tuhat kakssada meetrit.
Heleroosad tulpide kroonlehed langevad mu peale. Tunnen end võitjana.
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.