Mina, Sõnad

Tagasi

Ma olen taas tagasi. Nagu poleks ära käinudki. Nagu polekski vahepeal ühest saanud kaks. Ikka sama soe ja sama must. Udune. Pluss viis. Ei, see ei ole viis pluss. Vähemalt on kuiv. Tolmu lendab. Seda pidid rehvide naastud paljast asfaldist tükikaupa välja kiskuma. Mis liigub see kulub. Aga tolm on vastik, tuiskab suud ja silmad täis. Kops muutub hõredaks ja laug viledaks. Pärast on pilk tuhmunud ja hingamine kähisev.

Olemine on see-eest viis pluss, võiks palju hullem olla. Miks peab alati seda ütlema, et võiks hullem olla? Ega ikka ei võiks küll. On täpselt nii hull, nagu vaja. Pigem võiks rahulikum olla. Uus aasta tuleb alati kärtsu ja mürtsuga ja siis hakkab kohe kolinal allamäge veerema.

Õnneks pole kallak väga järsk ning see veeremine kestab enam-vähem kolmsada kuuskümmend viis päeva. Viiskümmend kaks nädalat. Kaksteist kuud. Ning siis, aasta viimasel päeval tulistatakse vanake uuesti kõrgustesse, lüüakse klaasid kildudeks, lubatakse kokku maad ja ilma ning lastakse seejärel taas sama rada mööda alla veerema.

Mõni neist lubadustest saab isegi teoks. Selleks tuleb muidugi pingutada, veri ninast väljas. Või siis sõrmeotsast. Pisike torge ja juba tuleb. Määrib valged tossud ära. Mu uued valged tossud on verised… Õnneks mul valgeid tosse pole. Muidu oleks endal varsti toss väljas nende puhastamisest. Nii tolmune on.

Midagi on siiski muutunud ka. Putkad ja klaasist kasvuhooned on kadunud. Kuusk on kadunud. Puuk pidavat olema üles ärganud ja uniselt rohetavas rohus ringi tuigerdama. Karu vist magab, aga seda ma täpselt ei tea. Ei ole just tark mõte teda kontrollima minna. Karud ja pingviinid omavahel läbi ei saa. Kumbki pole teineteist uneski näinud. Ühed on kõrgel põhjas, teised sügaval lõunas. Las see nii jäädagi, on mõlemale turvalisem. Vähem ahvatlust põhjustab ka vähem libastumisi. Võib-olla on veidi kurb vaid see, et mina pean kusagil sügaval olema. Aga vähemalt ei ole ma veel omadega põhjas.

Libastuda polegi tegelikult võimalik. Lund ju ei ole, jääd ka mitte. Kui, siis ainult varahommikul. Selline must salakaval kirme, mida ainult küljeluuga katsudes tunda on. Praegusel ajal on uduvihmana alla sadanud veel ikka palju tegemist. Igal õhtul ja hommikul tuleb oma agregaatolekut vahetada. Vedelast tahkeks ja siis tagasi vedelaks. Öösel paisuda ja hommikul kahaneda. Õhtuks hoopis ära aurustuda, et siis järgmisel hommikul taas uduna alla vajuda.

Pärast mõningast lendumist eelistan ma ise vähemalt mõne aja kindlal kõrgusel püsida. Mitte lasta end tiivust tõstetuna üles tõusta ega pomm varba otsas musta auku vajuda. Vähem kõikumisi on kõigile parem.

Varsti tahaks aga jälle mäe otsa minna. Ikka siis, kui hing väga rahutuks muutub. Pärast on jälle hea tunne tagasi olla.