Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Maagiline Tartu

Kõnnin üle Kaarsilla. Praegu pole piisavalt pime ning ükski tänavalamp veel ei põle. Ilm on sompus ja udune. Taevas on kui ilmetu ühetaoline hallikas tekk, mis üle terve linna tõmmatud on. Päikest pole mitu päeva näha olnud, kuid see-eest pole ka vihma tulnud. Lihtsalt tavaline päev läbi hämar ning unine sügisilm. Mitte liiga niiske, ent ka mitte kuiv. Mitte valge, ent ka mitte pime. Mitte külm, ent ka mitte soe. Kui väga vaja, pistan nina õue, kuid parema meelega püsiks toas laelambi heledas valgussõõris.

Vesi silla all on vaikne. Parte pole näha. Jõelaevu samuti mitte. Veetase on hämmastavalt madal. Kaldarajatistel on pea meetri jagu kõrgemal näha triibud, kuhu jõevesi kunagi ulatunud on. Vett on vähe. Kohe näha, et vihmaga on siinkandis kehvad lood olnud. Kes seda niisket ja lirtsuvat-lärtsuvat sügist ikka tahab?

Ülejõe pargis vinnab mingi tegelane lambiposte auto peale. Kes need küll pikali lükkas? Tundub, nagu oleksid kõik valgustid nagu vikatiga maha niidetud. Sügisene lõikus. Oli see linna korraldatud või hoopis kellegi omatahtsi algatatud avantüür? Lambiposte vinnav tüüp sõidab oma autoga läbi pargi teede ning sikutab kõik valgustid ühtejärge järelkärusse. Saak on rikkalik ning käru täitub kiiresti.

Lapsed ronivad Jannseni põlve peale istuma. Papa on külm nagu pronks, kuid väikesed päterdajad ei tee sellest väljagi. Istuvad aga süles ja ootavad kannatlikult kuni emmed nende ümber mobiiltelefonidega auringe teevad, et iga kasvamise sekund jäädvustatud oleks. Pärast on mida vaadata ja meenutada, kui tuleb õhtul oodata ja muretseda peolt saabuva teismeliseks sirgunu elu ja tervise pärast. Kunagi saavad nendest põngerjatest telefonidega ringitiirutavad lapsevanemad, kes papa Jannseni rüpes istuvaid maimukesi pildistavad. Kui sellel ajal mobiiltelefonid üldse veel olemas on. Jannsen kindlasti on. Kas pronksist või hologrammina, pole oluline.

Uuesti Kaarsillal. Ülesvoolu ankurdatud ujuvmaja joonistab jõe pruunikatele vetele oma peegelpildi, mida raamivad kaldal asuvate raagus puude võnkuvad kujutised. Pruun läbipaistmatu vesi voolab vaikselt silla alla. Tajun veemolekulide hõõrdumist vetikate ja sillatalade vastu. Seda saadab tasane ägin ja krigin. Aga võib-olla ägisevad hoopis sillatalad või elutust papa Jannsenist ära külmunud tagumikuga jõnglased.

Hämardub. Sillal süttivad tuled. Nende puhas süütu valgus põrkub tagasi räpaselt roojaselt veelt.

Pööran pilgu Raekoja suunas. Paar sammu, ning avarast platsist lahutab mind piiksuv valgusfoor. Vaatan ringi, kuid midagi on valesti. Ühtäkki on kõik kadunud. Lapsed ja neid pildistavad vanemad. Lihtsalt jalutajad ja loengust ühiselamusse kiirustavad tudengid. Koju sõitvad kontoritöötajad oma plekist autokujulistes konservikarpides. Kääksuval valgel jalgrattal vaikselt kulgevad hipid, kohvitass ühes ja telefon teises käes. Arusaamatus keeles haukuvad aasia turistid. Isegi kodutud kassid ja koerad on kadunud.

Alles on vaid pruunikas peegelsile jõgi. Sild. Vanalinna majad. Raekoda. Piiksuv valgusfoor. Trillerdava meloodilise kellamängu asemel kuulen kõmisevaid kurjakuulutavaid gongilööke. Täistund on saabunud. Tänavalambi kahvatus kumas seistes taban tõe – pimedus on taas mind endasse neelanud.