Ma pean hakkama uuesti kirjutama. Ei, tegelikult ei pea. Aga ma tunnen, et ilma selleta mu pea lõhkeb. Rõhk ja pinge kasvab üle piiri kuni toimub plahvatus. Ma ei taha teada, mis tunne see on. Ega taha ka teada, mis pärast seda juhtub.
Viimasel ajal olen end nii tühjana tundnud. Aasta algas hästi, kuid siis toimus mingi nihe. Jälle. Neid nihkeid on mul ennegi olnud. Kord paremale, siis jälle vasakule. Aastavahetusel nihkus kõik paremale. Tundsin seda ja imestasin ise ka, mis ometi toimub. Ent nüüd, mõni aeg tagasi, nihkus kõik jällegi vasakule. Vajus tagasi vanadesse rööbastesse. See ei tee mind sugugi õnnelikuks, pigem hoopis rahutuks.
Mõned varjud on tagasi, mõned on aga ära kadunud. Mulle meeldiks palju rohkem, kui neid varje üldse ei oleks. Kui kõik oleks ilma varjudeta, nii nagu ta kunagi ammu-ammu aega tagasi. Päike lõõskaks helesinises taevas otse seniidis ja kuldaks kõik oma säraga üle. Kuigi see paneb higipiisad mu laubal pärlendama, oleksin ma ikkagi rahul. Varjud lihtsalt ei meeldi mulle.
Vari on salakaval. Tihti jälitab ta sind, kui sa ringi tatsad. Niipea, kui teda aga püüda üritad, lipsab ta eest ära. Mängib minuga kulli, jäädes ise kogu aeg võitjaks. Ebaaus. Isegi sellest poleks midagi, ent varju sees elavad salakavalad elukad. Kuigi ilma kehadeta, tunnen ometi tihti, kuidas nad mind nügivad. Enamasti vasakule. Seda, et mõni neist tegelastest mind paremale sikutaks, pole veel juhtunud. Seepärast mulle varjud ei meeldigi.
Sombune ilm varje ei jäta. Aga hall päev on nii ilmetu ja kurb, just nagu hakkaks ta kohe nutma. Vahel nii juhtubki, ja siis tunnen, kuidas vihmapisarad mu laubale kukuvad. See teeb mind kurvaks ja õnnetuks. Sombune ilm ei ole hirmutav, vaid nukker. Püüan nukrusest eemale hiilida.
Tõelised hirmud peituvad aga öös. Öö on üle kere üks suur vari. Seal pesitsevad kollid on palju hullemad kui varjumardikad. Kohe, kui nina pimedusse pistan, tunnen, kuidas nad mind õgivad. Hakkavad ninast kinni ja siis kukuvad tirima. Sikutavad ja sikutavad kuni ma enam vastu panna ei suuda ning pimedusse upun. Siis on nendel lõbu laialt. See on hullem kui kümme Walpurgi ööd kokku. Nad tantsivad minu peal tangot, ise kriiskavalt hirnudes. Mina aga tunnen jällegi piisku oma otsa ees. Need on hirmu ja jõuetu raevu pisarad.
Ei, talun parem kuuma päikest oma kiilakal pealael.