Läbi kahekordse räpase klaasi tuhisevad mööda elektripostid, puud ja majad. Tajun kerget monotoonset õõtsumist. Ühetaolised metalsed kolksatused kindla intervalli tagant. Ma olen rongis. Pruunil kunstnahksel vastaspingil istub seljaga sõidusuunas tundmatu vanem mees ja magab. Tema pea kõlgub edasi-tagasi rongi kõikumise rütmis. Aeg-ajalt kolksatab see kergelt vastu vaguniseina. Mehe und ei näi miski häirivat.
Jalutan mööda kitsast tänavat, mis kulgeb kõrgete hallikate majade vahel. Tänav on nii ahas ja hooned nii kõrged, et juba pärastlõunal on siin hämar. Esimesel korrusel asuvad pisikesed kauplused ja kohvikud. Ülemiste korruste aknad on varustatud luukidega, mille all ripuvad pesunöörid. Ruumipuudusel kuivatavad majaelanikud oma linu tänava kohal. Saabuv õhtu ja hämarus muudab piirkonna viirastuslikuks. Ma olen Barcelonas. Üksi oleks selles linnakvartalis päris kõhe, kuid õnneks on tänav turistidest tulvil. Hulgun sihitult ja püüan endale mälestuseks mõne suveniiri leida.
Tuba number kaheksa. Maalitud suurelt ja siniselt paksu valge õlivärviga kaetud uksele. Seisan ja vaatan arusaamatult seda numbrit. Ma ei mõista, miks inimesed peavad oma korteris tube nummerdama. Kiikan esikusse. See on tühi. Sõber on kuskile ära kadunud. Alles hetk tagasi oli ta siin. Segadus minus süveneb. Tuba on tilluke – siia mahub vaid kaks üheinimesevoodit ning akna alla pisike kirjutuslaud. Kogu mööbel on tehtud kirsspunasest saepuruplaadist. Koos punakate seinte ja roosade kardinatega mõjub väike punane ruum ahistavalt. Otse ukse kõrvalt pääseb vannituppa. Pesuruum tundub peaaegu sama suur kui tuba ning on igas mõttes üledisainitud. Seinas on uhked sinivalge mustriga kahhelplaadid. Veekraanid on kullatud ja sädelevad uhke kristalse lühtri valguses. Veider, kuid ruumis pole ei vanni ega dušinurka. Nende asemel on mõne sentimeetri kõrgusele põrandast paigutatud midagi kahhelkividest voolujoonelise voodi sarnast, mille peal lebades kümmelda saab. Niigi ebamugava asemena tunduv lavats on disaineri käe all täiesti kasutuskõlbmatuks muudetud: peatsist jalutsini jookseb kitsas triip, mille moodustavad reljeefselt paigutatud kirjatähed. Tekst on täiesti loetamatu. Astun tagasi punakasse tuppa ja kiikan ukse taha. Seal asub sama tooni kõrge riidekapp. Tõmban kapiukse lahti. See on täis puudele riputatud riideid, iga komplekt pakitud eraldi roosakasse riidekotti. Üllatunult panen kapiukse kinni ja astun esikusse. See aga polegi enam esik, vaid pikk roheline koridor nagu haiglas, puidust käsipuu seina ääres ning valged uksed iga mõne meetri järel. Näha pole kedagi, valitseb täielik vaikus, kõik ülejäänud uksed on suletud.
Kõnnin mööda Emajõe kallast. Sellest on nii palju aega möödas, kuigi tunnen, justkui oli see kõik alles eile. Jalutan vaikides. Tahaksin midagi öelda, aga ei oska. Tahaksin midagi tunnistada, aga ei suuda. Sõnad lämbuvad mu kurgus. Sa ootad kannatlikult ja kuulad osavõtlikult. Mina aga vaikin. Kõik mida ma öelda proovin, ei ole see. Need on sõnad, aga mitte õiged. Laused, mis sisaldavad mõtet, kuid mitte seda mõtet. Mõtted, mida ma võiksin öelda ükskõik kellele, ent mitte need mõtted, mida tahan öelda sinule. Aeg kulgeb halastamatult. Tean, et varsti saab see otsa ja sa lähed ära. Taas ei suutnud ma midagi teha, midagi parandada. Olen oma nõrkuse ohver. Võib-olla suudan seda kunagi hiljem, aastate pärast. Kui sa muidugi veel minu elus olemas oled. Aga nüüd ma juba tean, et ei ole. See tulevikuteadmine muudab minevikuoleviku paratamatuse talumatuks. Ma tajun kella tiksumist. Tunnen, kuidas mu süda lööb aina kiiremini. Kuulen vere kohinat kõrvus. Ma ei suuda enam midagi öelda. Tunnen kuidas ma maasse vajun. Pahkluudest põlvedeni, puusadeni, kaelani. Sa seisad mu kõrval ja vaatad pealt. Sa näed, kuidas ma hääbun. Sa seisad, vaatad ja ei tee midagi. Su näos ei liigu ükski lihas. Su pilk on rahulik ja külm, leppinud paratamatusega. Sa liigud edasi aga mina jään siia. Ma kaon unustusse. Lahkun su elust ja mälust. Jäädavalt. Igaveseks.
Kellahelin annab märku, et mu aeg on läbi. Püüan ärgata ja unisena tagasi reaalsusesse põgeneda.