Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas aeg voolab. Monotoonsete tilkadena kukuvad sekundid mulle pea peale ja libisevad mööda nägu alla. Piiskadest tekivad ajanired muudavad mu põse triibuliseks. Ise ma seda ei näe, kuid see-eest tunnen iga rakuga. Nad libisevad mööda mind alla ja kaovad lõpuks jäljetult. Võib-olla on need hoopis pisarad minust või minu minevikust, ma ei tea. Nende niiske soolakas kirme jääb mu näole pakitsema.
Püüan olla hästi vaikselt ja liikumatult. Vaid nii suudan end siit mõneks sekundi murdosaks välja rebida. See on naljakas tunne, kuidas kõik ümberringi edasi kulgeb, mina aga jonnakalt paigale jääda püüan. Tajun, kuidas maailm eest ära nihkub, libiseb pisitasa minu haarde- ja tajuulatusest välja. Ma ei saa midagi teha, ma ei tohi midagi teha. Väiksemgi liigutus, ükskõik milline tahteavaldus või isegi paljas mõte tahteavaldusest paiskab mu tagasi. Mul jääb üle vaid olla, vaadelda ja mitte millelegi mõelda. Tegelikult see polegi tavapärane vaatlus, pigem tunnetus. Keskendumine iseendale, heliotsentrilise maailma pööramine egotsentriliseks. Paigutan end süsteemi keskmeks, mille ümber kõik ülejäänu tiirleb. Virvarr tohutusuurel karussellil paneb pea ringi käima. Ma ei saa sellele mõelda, ma ei tohi sellele mõelda. Ma ei tohi millelegi mõelda. Ma lihtsalt olen, nüüd ja praegu. Täidan apaatselt oma rolli olla päratu karusselli teljeks.
Nii sooviksin ma püsida lõputult. Jääda igavesti sellesse vahepealsesse ollusesse, mis täidab tühimikku reaalsuse ja unenäo vahel. Selles pehmes ajatus vatis on mõnus, soe ja turvaline.
Paraku on see olek aga ebastabiilne, ükskõik kui väga ma ka ei püüaks. Kõigest silmapilk hiljem rebib ümbritsev voog mind kaasa, ma muutun taas osakeseks tervikust ning hakkan hingama sellega ühes rütmis. Mu meeled lõimivad end jälle minuga ning ma naasen tagasi olevikku. Kõik asetub tagasi oma kohale, viimased killud mosaiigist leiavad üles oma määratud paiga.
Vaatamata sellele, et mu ärakäimine kestab vaid viivu, on sellest siiski küllalt, et ümbruskonda värskema pilguga silmata. Kindlasti proovin ma seda kunagi veel.