Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Vabadusest

Vabadus on hea asi. Tore on olla oma aja ja asjade peremees. Otsustada ise, millal minna ja millal tulla. Mida teha ja mida mitte teha. Kas üldse midagi teha või jätta hoopis kõik saatuse hooleks. Loodus on iseorganiseeruv süsteem, kus kõik nurgad lõpuks ikkagi maha lihvitakse ja ka kõige ebasobivamad võõrkehad omale hea olemise leiavad.

Mulle meeldib see, et saan kõik otsused ise vastu võtta ega pea kellegagi nõu pidama. Kui tuleb tuju, võtan lennukipileti Londonisse ja lendan. Pakin kohvri ja olengi läinud. Kui aga tuju pole, võin hommikuse võileivataldriku piinlikkust tundmata kraanikaussi jätta ja alles õhtul puhtaks pesta. Õigemini, nõudepesumasinasse toppida. Vahel on selline jõuetus peal, et isegi taldriku masinasse panemisega ei saa ma hakkama. Siis ongi hea mõelda, et tegelikult pole ju ühtegi põhjust, miks end masohhistlikult sundima peaks. Miks peab tundma tülgastust pesumasina ukse avamisest, puhaste nõude väljakoukimisest, nende jaotamist sahtlitesse ja kappidesse. Kõigist suurtest ettevalmistustest pelgalt selleks, et üks väike taldrik panna sinna, kus on tema koht. Pole vaja, parem võtta asju rahulikult. Omad asjad, omad otsused. Õhtu on hommikust alati targem, vähemalt minu elus. Võrreldes tänasega on homne õhtu aga suisa geenius. Ülehomsest ma parem ei räägigi.

Vabadus tähendab siiski ka vastutust. Vastustust nende ees, keda tehtud otsused mõjutavad. Jah, otsuse vastuvõtmine on küll minu isiklik õigus ja vabadus, kuid samavõrd pean arvestama ka tagajärgedega. See, et mina kellestki ei sõltu, on väga tore. Ent kuidas on nendega, kes minust sõltuvad? Kuidas saavad nemad hakkama, kui mina ära lähen? Sedasi arutledes avastan peagi, et vabadus on vaid illusioon. Ka vaba inimene on seotud ümbritseva keskkonnaga; ühiskonnaga, kus ta tegutseb. Kui ma Londonisse lendan, siis ei tohi ma ära unustada alpikanni, kes iga nädal korrapäraselt juua vajab. Pean hoolitsema, et ta kuivale ei jääks. Samuti teised taimed, kes võib-olla kauem vastu peavad, kuid lõpuks ikkagi kastmist tahavad. Postkast vajab ka tühjendamist. Veenäit esitamist. Isegi kui ma kaugel eemal olles klaasikestki kraanivett tarvitanud pole.

Kõigele sellele mõeldes tunnen ühtäkki, kui tühiseks farsiks on vabadus muutunud. Töö ja kodu vahet sõelumine ei sarnane muule kui sunnismaisusele või pärisorjusele. Eriala, töö- või elukoha vahetamine on vaid pettepilt vabadest valikutest. Muutunud on lihtsalt geograafiline asukoht või tegevus, igapäevane sunnismaisus on jäänud samaks.

Vabadus argielus sarnaneb pigem ideaalse gaasiga füüsikas. Mõlemad on head ja ilusad, aga tegelikus maailmas täitumatud unistused. Isegi Gröönimaal elavad innuiidid, Egiptuse beduiinid või Tiibeti šerpad, kellel pole autoliisingut ega kodulaenu, kes ei käi kaheksa tundi päevas tööl ega pea veearvet tasuma, pole vabad. Nemad peavad küttima, otsima ja tassima vett, hankima tulematerjali, ehitama elamiseks iglusid või telke. Minusugusele tsivilisatsioonist ärahellitatud pingviinile tunduvad need veel hullemadki ülesanded kui iga päev kontorilauda orjata. Vähemalt saan ma endale lubada aeg-ajalt lennupiletit Londonisse või Pariisi. Sõita jõuludeks hoopis Egiptusesse beduiinidele külla või nautida suve Rumeenia lambakarjuste seltsis.

Säh sulle, vabadus.