Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Must ja valge

Vahel tundub mulle ümberringi kõik nii must. Mitte räpane, vaid pime. Üüratupaks tume vatt, millest end läbi lõigata tundub võimatu. Egiptuse öö. Ei, isegi Egiptuses olid ööd valgemad.

Mõnel päeval on aga kõik ilus. Päike särab, loodus on sügiseselt kirju. Värvilised puud helesinise valgete pilvepalakatega kaetud taeva taustal. Veripunased pihlakad puu otsas ja kibuvitsamarjad põõsastel. Kuldne lehevaip maapinnal. Kuivade lehtede sahin, kui mööda metsarada astun.

Hommikune udu ja kõditav jahedus. Hämarus. Jahe sügistuul, mis paneb lõdisema. Külmad veepiisad peksavad vastu nägu. Siis on küll tunne, et tahaks kuskile soojale maale ära põgeneda. Lennata ära nagu hani või kurg. Libiseda üle taevalaotuse. Kael õieli ümbrust uudistada ning hüvastijätuks kõva häälega huigata-hõikuda.

Imetlen neid, kes külma ja pimedust nii kergelt taluvad. Lihtsalt kahlavad läbi öhe, kuni ükskord on lumi maas ja taas valgem. Või kuni saabub kevad. Nad lepivad paratamatusega ega hala kogu aeg ei siin ega seal. Kadestamisväärt isiksused.

Püüan samuti mitte halada. Tuigerdan ja loivan vaikselt edasi. Tean, et ega tali taeva jää ega kevadet keldrisse kinni panna saa. Küll varsti läheb kõik jälle paremaks. On see siis tänu ilmale või meeleolule, polegi oluline. Tujud vahelduvad nagu sügisesed ilmad. Kord on kõik must ja pime, siis jälle valge või kirju.

Tunnen, et olen veidi rohkem kõikuma hakanud. Midagi loksub ja logiseb siin ja seal. Ilmselt on see tööstress. Kui ikka järjest kümne-kaheteisttunniseid maratone teha, siis lõpuks hakkab ikka kuskilt ära kuluma. Rihm läheb lõdvaks ja minek pole enam endine. Pean unuva mõtte ja sihi uuesti üles otsima, rajale tagasi astuma. Enne kui sügis minu suve lõplikult alla neelab ning poriseks ja ise rõskeks muutub. Pean selleks hetkeks valmis olema ning kõik musta uuesti valgeks värvima. Ainult nii võin kindel olla, et tänavune finiš saabub ilma suurema kaoseta.