Vaid tagareast näen ma sind kerkimas, udust ja vinest välja sirgumas. Eredasse rambivalgusesse astumas. Lavale ronimas, tähena säramas.
Vaid tagareast näen pisaraid su silmis läikimas. Üle õhetava palge allapoole voolamas. Lavalaudadele kukkumas.
Vaid tagareast kuulen su häält oma kõrvus kaikumas. Appi hüüdmas, saatust sajatamas. Igatsusest murdumas, valusse uppumas.
Vaid tagareast kuulen su südamelööke mu hinge pihta kloppimas. Kutsuvalt trummeldamas. Iga natukese aja tagant vastust kuulatamas.
Vaid tagareast tajun su pilku pimedusse puurimas, kadunut otsimas. Ette heitmas, selja taha vaatamas. Vihanooli pildumas. Nukralt ringi ekslemas.
Vaid tagareast tajun su tundeid minuni voogamas, pimedust murdmas, edasi tungimas. Tõkkeid alistamas, olnut meenutamas.
Vaid tagareas saan ma seda kõike vaadata. Pimedusse peitununa, meeltest heitununa. Nähtamatuna, unustatuna.
Sest tagareas pole näha mu pisaraid üle näo voolamas. Kuulda mu südamelööke rinnus tagumas. Näha mu kuhtuvat pilku, alistumas ja leppimas.
Vaid tagareas saan ma olla siin. Nii kaua kui soovin. Liiga kaua. Liiga kaua ei ole me hoolinud. Ei ole soovinud. Istuda koos.
Siin tagareas.