Ma sulasin ära. Muutusin väikeseks veeloiguks. Peagi kaob aga seegi. Ja siis ongi kõik. Tühjus. Varahommikune udu. Vaikus. Keegi ei pane tähele et loik kadunud on. Kui panebki, siis vaid rõõmustab. Ei pea ümber tiirutama. Kingad ei saa märjaks. Keegi ei saa vett pritsida. Keegi ei saa pori pilduda. Nii ongi parem. Kõigil on hea olla. Kõik rõõmustavad.
Miski ei ole igavene. Häving on vältimatu. Õnn on üürike, silmapilgu pikkune. Rahulolu kestab vaid viivu. Rõõmule järgneb kurbus. Koosolemise asemele hiilib üksindus. Armastusest saab südamevalu. Hingesöövitav valu lahustab kõik. Ainus, mis järele jääb, on väike veeloik. Loik aurustub, tõuseb uduna üles. Päeva sirgudes udu kaob, sajab alla. Jääb tärkavatele helerohelistele lehtedele pidama. Kibedast valust on saanud sillerdavad kastepisarad.
Ma olen väsinud. Kurnatud iseendast. Oma mõtetest. Emotsioonidest. Olen tüdinenud elamast vangina. Mind kurdistab ahelate kolin. Mind lämmatab vangikongi läppunud lehk. Nurgas kärvanud roti mädanevad jäänused. Ringi sibavad tarakanid. Pimedus. Tolm, mis tõuseb magamisasemelt. Längus roostetanud jalgadega voodi. Mind ajab öökima hallitanud leivapaluke määrdunud alustassil. Kolletanud ja kängunud juustutükk taldrikul. Jahtunud supp alumiiniumkausis.
Ma olen teinud kõige hullema teo maailmas. Ma sooritasin mõtteroima. Kujutasin ette lubamatut, täielikult keelatut. Elasin idüllilises kuldses unenäos. Ma uskusin, et ma olen õnnelik. Ma arvasin, et kõik on hästi. Julgesin mõelda, et elu on ilus. Et ma olen leidnud oma koha ohtlike jäämägede vahel.
Nüüd kannan enam kui aasta oma karistust. Kuid ma ei tao vastu ust. Ma ei röögi täiest kõrist. Kuulan hoopis tarakanide sibamist. Uue roti krabistamist seinapraos. Istun hiirvaikselt roostetanud voodil. Vaatan kirmetanud suppi lömmis metallkausis. Tajun hallituse kasvamist leivakoorukesel. Ootan, kuni rott oma nina välja pistab. Siis saan ta oma kuivetunud konksus sõrmedega surnuks kägistada. Ma ei talu enda ümber ühtegi elavat hinge. See on nii tülgastav, kuid ma ei võta midagi ette. Olen saatusega leppinud. Tean, et ma ei näe enam kunagi päikest. Mu pilk ei saa tõusta helesinisesse taevasse. Mu jalg ei saa astuda hommikusel helerohelisel kastepisaratest märjal aasal.
Ma olen aheldatud siia kitsukesse kongi. Mõttevanglasse. See vangla asub mu peas. Just seepärast ei saa ma ka siit põgeneda. Pean alistuma paratamatusele. Võikale ettemääratusele. Nii ma siis istun ja ootan. Kuulan aja kulgemist. Lahja supi aurustumist. Leiva kängumist. Ootan, kuni ma ükskord lõpuni ära sulan.