Eile käisin taas Tartus dr. E. juures. Ma ei osanudki sellest külastusest midagi oodata ega loota. Võtsin seda rohkem kui paratamatust. Kui peab, siis peab.
Hommikune ärkamine oli pööraselt raske. Mu vildaka päevakava tõttu olin maganud ainult neli tundi. Seepärast ei mäleta ma siiani, kuidas ma esimese kella kinni panin. Õnneks suutsin teist kella otsides ja kahjutuks tehes piisavalt virguda. Jõudsin ilusti nii bussile kui ka rongile.
Rong meeldib mulle väga. See oranž kihutav porgand on nii armas. Vagunis on palju ruumi ja sõit on sujuv. Lugesin tahvelarvutist uudiseid ja ajalehti ning kuulasin klappidest muusikat. Sedasi ei häirinud mind ka paar pingirida eespool valjusti rääkivad väikesed lapsed. Ei kujuta ette, kui peaksin neid iga päev taluma. Ma ei ole kohe mitte üks raas väikeste laste inimene. Nad pole armsad, vaid lärmakad ja tüütud sahmerdised.
Tartus läks veidi kiireks, sest rongijaamast dr. E. juurde jõudmiseks ei olnud palju aega. Tee oli tuttav, nii et ekslemise peale ma väärtuslikke minuteid ei kaotanud; jõudsin täpselt ettenähtud ajaks kohale.
Meie vestlus oli rahulik ning asjalik. Dr. E. päris mu olukorra järele. Rääkisin talle, kuidas mul vahepeal olnud ja läinud on. Mu enda arvates olen pisitasa paranenud ning tema arvas samamoodi. Seda oli hea meel kuulda. Mis tegelikult ei tähenda, et see kõik lõppenud oleks. Raviskeem on ikka endine. Seda tean ka, et kõnnin veel üsna õhukesel jääl. Miski pole veel kindel. Aga edasiminek, olgugi et väikene, on minu jaoks väga suur ja julgustav asi.
Ütlesin, et käisin dr. N. vastuvõtul ning mai alguses lähen uuringutele dr. K. juurde. Rääkisin lühidalt sellest käigust ning asjadest, mis mind Tallinnas arsti juures häirisid. Dr. E. hakkas naerma, ent ta mõistis suurepäraselt, milles asi. Palus veel, et kui tulemused teada saan, siis neid temalegi näitaks. Muidugi olin kohe nõus.
Peagi oli visiit läbi. Uue aja sain juuniks. Siis pean oma uuringu tulemused ette näitama ja uuesti aru andma, kuidas mul edenenud on. Loodetavasti ikka paremuse suunas.
Õue astudes tervitas mind kaugel eemal nööridega taevasse tõmmatud tohutusuur naerunäoga kollane õhupall. See pall, helesinine taevas ning kevadpäikese kiired tegid mu meeleolu eriti heaks. Rõõmsana ja rahulolevana lonkisin mööda linna ringi ning nautisin kevadist Tartut. Isegi iiliti puhuv metsik jahe tuul, mis tänavatelt liiva ja tolmu üles keerutas, ei suutnud mu tuju rikkuda.
Pärastlõunal istusin rongile ja veeresin Tallinna poole tagasi. Jäin oma käigu tulemusega rahule. Edusammud, ükskõik kui pisikesed nad ka pole, annavad julgust ja jõudu edasi rühkida.
Koju jõudes olin rongisõidust ja päevast nii väsinud, et kobisin kohe magama. Silmapilkselt oli kohal ka rahulik ja tervendav uni.