Eile käisin apteegist vitamiine ostmas. See oligi peamine, miks ma üldse sinna ostukeskusesse end vedasin. Lugesin, et unisuse ja kurnatuse põhjus võib olla B-vitamiinide puudus. Sümptomid on ka isutus, keskendumis- ja mäluhäired. Teen nüüd ühe vitamiinikuuri läbi ja vaatan, kas läheb paremaks või ei. Kahe annuse järel on mõistagi vara järeldusi teha, nii et praegu ei oska ma veel midagi arvata.
Homme hommikul pean vara tõusma. See teeb mind pisut murelikuks, sest viimasel ajal on õhtud pikale veninud ning päev algab just hea magusa unega. Hilinemine ja sissemagamine ei tule homme aga kõne allagi. Panen vist kõik kellad helisema ja tõstan igaühe veel eraldi tuppa ka. Kui siis selle lärmi peale unesegasena kõik nurgatagused läbi käin, võin vähemalt pisutki loota, et ma enam voodisse tagasi ei kuku.
Homme ma tööle ei jõua ning sellega on kõik ka arvestanud. Kasutan oma vaba päeva ära ja püüan kõigest välja puhata. Tean, et nädalavahetus tuleb jälle töine, nii et pean kasutama võimalust ja veidi taastuma. Ajalises mõttes sobib neljapäev hingetõmbamiseks päris hästi.
Homse suhtes olen rahulik; mingeid suuri ootusi mul ei ole ja plaane ka mitte. Eks näis, kuidas läheb. On see olukorraga leppimine, ei oska ma öelda. Küll aga tean, ja olen seda tegelikult kogu aeg teadnud, et ma pole ainus. Võib-olla just seesama teadmine aitabki mul edasi tegutseda.