Milanosse jõuan alles õhtupoolikul. Väljas on veel valge, kui oma hotelli poole liigun. See asub suures majas otse raudteejaama kõrval. Selgub, et samas hoones on veel kaks või isegi kolm majutusasutust, kõik erinevatel korrustel. Musta värvi nikerdustega raudvärava kõrval, mis alati lukus on, paikneb terve hulk erinevate hotellide logodega kellanuppe. Helistamise peale hakkab elektrilukk plärisema; värav avaneb ja juhatab mind uhkete läikivate pruunikate kiviplaatidega kangialusesse, mille tagumisest osast avaneb kaks külgust trepikodadesse.
Minu hotell asub kõige kõrgemal, kuuendal korrusel. Trepp tiirutab spiraalis ülespoole ümber keskmes asuva lifti traatpuuri. Valutavate lihaste ja raske kohvri pärast otsustan ronimisest loobuda ja iidsena tunduvat lifti proovida. Kabiin laskub vaikselt allapoole. Läbi musta võre on näha vastukaalude, trosside ja kaablite liikumist. Liftiuksed tuleb käsitsi avada. Sisemised on klaasist ja kahepoolsed, välimine meenutab pigem aiaväravat. Hiivan end koos kohvriga lifti, sulgen uksed ning lasen kabiinil kuuendale korrusele tõusta. Lift nagiseb, õõtsub ja nõksatab igal korrusel. Väljudes näen uksepakul kuldset kirja Otis. Tuntud liftifirma nimi suurendab veidi mu usaldust selle uunikumina näiva tõstuki suhtes.
Saan omale mugava, kuid suhteliselt väikese toa. Hotelli pidavatele asiaatidele kohaselt on toa õhk vängest viirukile sarnanevast aroomist paks. Avan akna ja tuulutan pisut tuba, et midagi hingata oleks. Alt kitsukesest hoovist kostab palli mängivate laste hõikeid. Läbi majade labürindi kuulen summutatud liiklusmüra. Pakin kohvrist lahti vaid hädapärase, sulgen akna ning siirdun linna uudistama.
Duomo juurde jõuan juba hämaras. Galeria Vittorio Emanuele II on seest ilusasti valgustatud. Teen mõned pildid pikast lampiderivist, mis galeriis kõiki nelja tänavat mõlemast servast palistavad. Inimeste varjud peegelduvad tulede säras läikivalt kiviparketilt. Rahvast on juba vähemaks jäänud; mõned kohvikud on veel lahti, kuid poed on oma uksed juba sulgenud. Isegi siin, Milano südames ei raatsi omanikud neid õhtuhämaruses avatuna hoida.
Ka Duomo on juba valgustatud, kuid ausalt öeldes lootsin näha efektsemat pilti. See suur arhitektuuri meistriteos võiks õhtuhämaruses märksa paremini laial Piazza del Duomol välja paista. Loobun pildistamisest, sest päevasel ajal tundus ta mulle palju fotogeenilisem.
Liigun metrooga Naviglio Grande suunas. Piazza Genoval maa peale tagasi ronides olen jahmunud. Tundub, et kogu Milano on siia kokku tulnud. Rahvast on tohutult, autod ja bussid vaevalt liiguvad. Igal pool siblivad ringi kohalikud ja turistid. Ühtlases summas valgub see inimmeri kanalite suunas.
Nii palju rahvast ei osanud ma tõesti oodata. Kohvikuid on tekkinud nagu seeni pärast vihma, kõik külastajatest pungil. Vaba kohta on pea võimatu leida. Jalutan piki kanalit linnasüdame poole tagasi. Viale Goriziale lähenedes muutub rahvahulk aina tihedamaks. Kohvikutes pole ühtegi vaba tooli, lauast rääkimata. Tahtsin siin midagi kosutavat osta, kuid tundub, et see pole võimalik. Tuju tõstmiseks põikan sisse jäätisebaari ja ostan endale ühe suure kolmeosalise jäätise. Seda limpsides ja meeleolu paranedes otsustan lasta rahvasummal end edasi kanda ning püüan kanali teisele äärele jõuda, et siis sedamööda linnast eemale jalutada. Ehk leidub kuskil ka mõni vaba istumiskoht.
Olen veelkord kanali ületanud ja ringiga juba peaaegu jäätisebaarini tagasi jõudnud, kui märkan üsna tänava ääres ühte tühja kohta. Naaberlauas istuvad naisterahvad on pannud oma asjad mõlemale kõrvaltoolile. Seepärast on ka laud vaba. Küsin igaks juhuks üle, ning saan vastuseks Si!. Olengi endale suurepärase tänavaäärse koha leidnud. Mind teenindatakse kiiresti. Tellin oma joogi, ühe suure itaalia õlu. Ümberringi istuvad eranditult itaallased. Nad ajavad valjuhäälselt juttu, söövad kerget õhtueinet, rüüpavad õlut ja suitsetavad.
Tänaval toimub pidev liikumine, jalutajaid on endiselt palju. Aeg-ajalt jäävad mõned seisma, istuvad kanaliäärsele rinnatisele ning ajavad omavahel või baarisolijatega juttu. Ka mind teenindavad baaritöötajad astuvad mõnda tuttavat nähes hetkeks tänavale, et muljeid vahetada. Kõik on lõbusad ja heatujulised. Päeval vaikne ja unine kanali ümbrus on hämaruse saabudes kihama löönud. Naudin olustikku, õhustikku ja kohalike vitaalsust.
Tellin ühe itaalia amaro. Ka siin on valik lai, kuid lasen kelnerist noormehel enda äranägemise järgi parim välja valida. Palun lisada ka jääd. Kohvi neil siin miskipärast ei ole, kuigi menüüs on see kirjas. Mekin oma jooki ja rõõmustan õhtu üle. Kuigi kell hakkab juba päeva viimast tundi näitama, pole inimesi tänaval sugugi vähemaks jäänud. Külastajad minu ümber on aga vahetunud. Uued õhtustajad tellivad omale suupisteid ja jooke, vestluse sumin on endiselt päris vali.
Tagasi otsustan sõita läbi linna trammiga. Liin number üheksa viib mind Piazza Genovalt ilma ümberistumiseta Milano Centraleni. Ei pea navigeerimisega palju vaeva nägema. Kohalikud hoiatavad mind igaks juhuks abivalmilt prantsuse-itaalia segakeeles, et tramm liigub aeglaselt ja sõita tasuks hoopis metrooga. Tänan ja vastan, et aega mul on ning et trammiaknast saabki üht-teist näha.
Trammis on huvitav. Rahvast on palju, linnasüdamele liginedes on vagun puupüsti täis. Minu kõrvale istuvad kaks noort tüdrukut. Et vaba on vaid üks koht, võtab vanem noorema sülle. Neid saatvad kaks noormeest kõlguvad vahekäigus toru küljes. Noored pole väga jutukad, pigem istuvad nad ninapidi nutitelefonis. Ühes peatuses tuleb peale rõõmus seltskond spordifänne, jalgpallisärgid seljas. Nad kisavad ja skandeerivad üle terve trammi. Rõõmujoovastus kandub üle teistele reisijatelegi. Õhupuudusest tekkinud rammestus ja unisus on kadunud. Kui nad paar peatust hiljem maha lähevad, tekib hetkeks kummaline vaikus.
Kusagil Montenapoleone kandis astub trammi pilves noormees. Ta on rahutu, loivab ühe ukse juurest teise juurde. Veidralt kätega vehkides ja aeg-ajalt telefoni vahtides tuigub ta edasi-tagasi. Liigutused on kaootilised, tundub, nagu ei suudaks ta endale sobilikku asukohta ega asendit leida. Kord ripub ta ühe, siis jälle teise toru küljes. Oma uimas on ta õnneks rahulik ja vaikne, kedagi tülitama ei kipu. Peatus enne Centralet läheb tema ja enamik reisijaid maha. Tramm jääb päris tühjaks. Vaguni aknast näen noormeest kaarega üle tänava tuigerdamas.
Õhtune Milano on ikka erakordselt kirev paik, mõtlen raudteejaama juurest hotelli poole lonkides.
See postitus sai kirjutatud mitu päeva hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.